Psühhootiline

6.

Uus päev on algamas ning lohutan end sellega,et varsti on mul puhkus tulemas.

Jõudes tööle tuleb mulle vastu Hans,keda just viiakse enda palatisse.

Kiirustan riietusruumi ning vahetan seal üleriided ja jalanõud.

Astun uksest välja ning kõnnin enda kabinetti.

Võtan laualt kaustikud ning istun toolile.

Täna saan tuttavaks Hansiga.

Eilse loetu põhjal on ka hinges ärevus.Kuid õnneks ei ole ma ohus,isegi kui midagi peaks juhtuma.Siin haiglas valvatakse igat inimeste tegevust niiet ohtu pole.

Jõuabki kätte aeg,kus uksest tuleb sisse Hans.

Ta isegi ei vaata minu poole vaid diivanit märgates istub diivanile.

"Tere! Mina olen Jennifer.Sina olevat Hans,eks?" proovin alustada juttu.

Oma küsimusele ma ei saa vastust.

"Okei.Sa vist juba tead,miks sa siin oled?" teen proovi uuesti.

"Ma ei ole hull"vastab Hans mulle otsa vaadates.

See oli küll imelik.Ega need kes siin on ei ole hullud vaid vaimselt haiged.Mõtlen mida talle vastada.

"Ma ei olegi seda öelnudki.Vaid ma proovin sinuga vestelda ning proovin ka sind ravida" proovin võimalikult rahulikult talle selgitada.

"Ma juba ütlesin,et ma ei ole hull.See mis oli,see oli.Ma ei kahetse midagi.."

"Sa oled siin,sest me proovime sind muuta paremaks ning proovime paranda sind,et sa ei teeks enam kellelegi halba."

"Heh,eks proovige."

See tundus nüüd küll nagu ta ise ei tahaks siit minema saada ja muutuda.

Oeh,eks proovima ma pean ning mõtlengi kuidas ma saaksin tema rääkima.

"Nii...mis oli siis põhjus,et sa tapsid 2 inimest ja proovisid mõrvata kolmandat?" proovin küsida,kuid sain aru,et küsisin seda liiga vara.

"Mis minu toimikus pole seda kirjas siis?"

"Kust sa üldse tead,et on olemas toimik või,et seal on midagi kirjas?"

Proovin pärida temalt,et saaks ta rääkima.

"Ega ma esimest korda vangis pole olnud.Sealt kuuleb kõike ning seda on teada,et kõigil on toimik ning see antakse kaasa kui lähed kuskile edasi.Isegi praegu sa hoiad käes seda"

Vaatan enda käes olevat kaustikut ning märkan,et see ongi tema oma.Vaatan Hansule otsa ning tema ainult naeratab.Tõusen püsti ja viin selle enda lauale.Istun tagasi diivanile Hansu vasta ja proovin kuidagi talle vastada.

"Ei,selles ei ole seda kirjas.Selles on ainult sinu välimusest kirjas."

"Siis peab olema ka teine kaustik,kus on sellest kirjas"

Ma ei oska talle vastada.Mõtlen kiirelt,mida ma võiks temalt küsida.

"Emmm....aga tagasi tulles esimese küsimuse juurde.Miks sa tapsid need inimesed siis?"

Hansu nägu muutus tõsiseks.Ta nõjatus ennast ettepoole ning vaatas mulle otsa.

"Oli põhjust."

Ta ajab väga keeruliseks selle küsimuse.Mõtlen mida temalt veel küsida kuid tean,et ta ei räägi midagi muud.

"Sul on väga ilusad silmad." ütleb Hans mulle otsa vaadates.

"Emm..aitäh." proovin midagi öelda,olles ise väga klammerdunud Hansu vaatamisest.Ta ainult muigab ning vaatab aknast välja.

Peaksin vist lõpetama tänase seansi ära,sest nagunii ma midagi uut teada ei saa.

"Tänaseks on vist kõik.Pole sinult midagi küsida rohkem täna."

Hans ainult vaatab mind ning hakkab uksest välja minema,kui ukse taga ootavad arstid võtavad temast kinni ja viivad palatisse.

Huvitav isiksus on ta küll.Ta käitub ning räägib nagu oleks temaga kõik korras kuid siiski ma ei usu seda.