Psühhootiline

16.

Ta kõndis minuga ümber diivani ning  istusime sinna koos maha.
Korraga ta lõpetas suudlemise ja lausus:"Sa ei tea kui õnnelik ma olen,et sinuga kohtusin." Ma vaid naeratasin talle ning võtsin enda selja tagant padja ja panin selle enda pea alla.
Ta jäi mind vaatama. Ma vaatasin ilusale linnale,kus põlesid tänavavalgustid. See kõik tundus liiga hea, et olla tõsi. Ma ei suuda uskuda, et ta on sarimõrvar või, et ta suudaks kellelegi haiget teha. "Kui ma sulle midagi räägin, siis kas sa usud mind?" küsis Hans ning võttis minu kätest kinni. "Muidugi ma usun sind." suutsin Hansule öelda ennem kui ta mulle lähedamale istus. "Ma ei tapnud enda naist. Ta ise tegi seda." "Kuidas?" Hans vaatas veel mulle korraks otsa ning lasi siis mu kätest lahti. Ta tõusis püsti ning ütles:" Mu naine jäi mulle vahele petmisega. Ma ei tahtnud talle midagi teha, veel vähem tappa." Ta hingatas raskelt ja ütles:" Ma isegi andestasin talle." Tema näost oli näha, et ta oli kahetsenud tegu. "Ükspäev kui ma tulin töölt koju, läksin magamistuppa riideid vahetama, kuid ma nägin seal teda koos võõra mehega suudlemas. nad märkasid mind kohe ning jäid mulle otsa vaatama. Ma ei osanud midagi teha. Mees tõusis voodist ülesse ning hakkas end riidesse panema. Kui ta hakkas ukse poole tulema, astusin eest ning vaatasin talle otsa, ta ainult naeratas, ei midagi muud. Ma läksin ja istusin diivanile . Ma ei suutnud seda uskuda. Ma suutsin ainult mõelda, kuidas ta nii tegi . Natuke aega hiljem tuli ta ise uksele ning jäi mind vaatama. Paar sekundit hiljem ta kõndis minu juurde ning sasis käega mu juukseid. Hiljem istus mu kõrvale ja kallistas mind. Ma ei suutnud seda taluda ning haarasin ta õlgadest kinni ja lükkasin ta eemale. "Kuidas sa võisid nii? Ma armastasin sind, aga mida sina mulle teed?" Ta hakkas midagi ütlema ning mulle lähemale liikuma. Ma lükkasin ta eemale, tõusin püsti ja ütlesin:"Sa ei ole enam mitte keegi mulle! Hoia minust eemale!" ning läksin kööki. Võtsin külmkapist õlut ning jõin seda. Ta tuli mulle järgi ning seisatas mu kõrvale.Ta ütles:"Vabandust kallis,ma ei tahtnud! Ma ei teadnud,mis mul arus on."  Ma lükkasin ta eemale ning läksin magamistuppa. Ta järgnes mulle ning me hakkasime tülitsema.Ma võib-olla ütlesin talle liiga palju. Võib-olla ka neid asju, mida poleks vaja olnud, aga ma ei suutnud." Hans paneb käed kukla taha ning ohkab sügavalt. "Ning siis ma läksin pesema. Ta jäi voodile istuma . Ta nuttis. Kui ma pesemast tagasi tulin, siis teda enam ei olnud. Ma ei osanud teda kuskilt otsida. Ma arvasin, et ta on kindlasti minema läinud, aga siis ma märkasin, et magamistoa aken oli lahti. Alguses ma ei kahtlustanud midagi,kui oli möödunud juba peaaegu pool tundi hakkasin ma kahtlustama ja hakkasin teda otsima. Korraga ma kuulsin uksekella ning mõtlesin, et see on tema.Kui ma ukse avasin oli seal politsei, kes panid mu käed raudu ning viisid mu politseijaoskonda. Ma ikka veel ei teadnud, milles on asi. Ma pidin neile rääkima enda naisest. Korraga pandi lauale pildid minu naisest,kes oli surnud. Ta lebas surnuna tänaval. Ma ei suutnud seda uskuda. See ei saanud olla võimalik. Nad kahtlustasid mind tema surmas. Tema kehalt leiti sinikaid ja minu DNA'd. Ma ei löönud teda, ma ei tea, kust ta need sinikad sai. Ma proovisin veenda neid, et mina ei ole sellega seotud, aga ikkagi sain 5 aastat vanglakaristust. "      Mul hakkas temast nii kahju. Ta nuttis. Ma tõusin püsti ning kallistasin teda. "Mul on nii kahju, et sa oled pidanud seda kõike läbi elama." Ma suudlesin teda põsele ning kallistasin teda uuesti." See ei oleks pidanud nii minema. Ei oleks me ainult tülitsenud, oleks kõik hästi." ütles Hans ning istus diivanile maha. Ma läksin tema juurde ja ütlesin:" Sina ei ole selles süüdi. See, mida ta sulle tegi, ei olnud ka normaalne." Ma istusin tema kõrvale ning paitasin ta õlga. "Kõik on hästi." ütlesin Hansule ning ta vaatas mulle otsa. Ma nõjatusin seljaga vastu diivanit ning Hans pani enda pea mu õlale. "Kõik on hästi, sa tead seda,eks?" küsisin Hansult, proovides teda maha rahustada. "Ma tean seda, kõik on praegu hästi." Ma ei osanud talle rohkem midagi öelda, vaid me vaatasime aknast linna.