Psühhootiline

10.

Jõudes Mr.Willingsoni ukse taha,ma seisatan ning sama teeb ka Edward.
"Oli meeldiv sinuga juttu rääkida.Järgmise korrani." ütleb Edward ning naeratab mulle."Kindlasti.Ka sinuga oli huvitav juttu rääkida."
Edward kõndis minema ukse juurest ning seal ma seisan ning panen enda paberid järjekorda,ennem kui astun Mr.Willingsoni juurde.
Koputan ning kohe ka kostab "Sisse".
"Tere!Tulin andma teile aruande tänasest seansist Hansuga." ütlen Mr.Willingsonile ning asetan paberid tema lauale.
"Aitäh sulle! Kuigi ma olen väga vihane selle peale,et mina ei teadnud midagi,et Hans sinu juurde seansile tuli kuigi tal oli õige aja seanss paar tundi hiljem.Sa oleksid võinud teatada mulle sellest. "
"Ma arvasin,et õed või teie olete sellest teadlik.Kuidas muidu oleks saanud ta minu juurde tulla,kui keegi poleks talle ust lahti teinud."lausun ning istun ees olevale toolile."Selge.Ma räägin veel õdedega,sest tõesti ei oleks ta saanud üksi oma palatist välja.Kuid siiski palun,järgmine kord teatage mulle ka sellest" ütleb Mr.Willingson ning ma tõusen toolilt ning noogutan.Olin juba valmis lahkuma kuid Mr.Willingsoni hääle peale pöörasin end uuesti ümber.

"Oota,ennem kui lähed. Mul oleks peaaegu meelest läinud.Sul ju pole homme patsiente ehk sul on vaba päev,eks?"
"Jah,on küll." vastan,ning loodan,et sellest ei tuleks mingeid jamasid,et ma homme tööl pole.
"Meil oleks vaja õhtusesse vahetusse ja öösesse vahetusse inimest.See kes praegu on...ta ei saa homme tulla."
"Aga.." proovin talle vahele segada.
"Jaa,ma tean,et see ei ole küll sinu töökohustus kuid loodan,et äkki suudaksid selle ühe öö ära kannatada.Muidugi tuleb selle eest palka juurde.Aga tõesti meil pole kedagi sinna võtta."ütleb arst ning vaatab mulle tõsise ilmega otsa.
"Ma ju võin,kuid seda vaid siiski üks öö sest see pole minu töökohustustes."
"Suur aitäh sulle.Kahjuks jah pole meil kedagi võtta,kes saaks.Aga aitäh sulle.Rohkem pole midagi." ütleb direktor ning kirjutab enda paberile minu nime kirja.
"Aga mis kell ma peaksin siin olema?"  küsin veel ennem kui astun uksest välja."Homme ole siin siis kell 20 kohal.Ning õnneks siin on veel sinuga kaks õde."
"Selge,head aega!" ütlen veel ukse vahelt ning sulgen ukse.

Möödun puhkeruumist, kus sellise kella ajal peaks olema patsientidel puhke aeg. Piilun uksel oleval aknast sisse ning näen, et seal seisan Edward ning õed. Seina ääres istub ka Hans ja vaatab kaugusesse.

Astun puhkeruumi ning kohe naeratab mulle Edward."Hei, mis sina siin teed? Tulid oma patsienti vaatama?" ütleb Edward ning astub mulle sammu lähemale. Sulgen ühe käega ust ning lausun:" Hei!Tulin vaatama jaa..Ning mida sina siin teed?"Näen, et Edwardi kõrval olev õde vaatab mind väga kurja pilguga nagu oleks Edward tema oma. "Ma olen siin rohkem niisama kuid vaatan ka patsiente ja..." Ennem kui Edward oleks jõudnud oma lause lõpuni öelda, astus meie vahele see sama õde, kes mulle ennem kurje pilke saatis. Lugesin ta nimesildilt välja, et tema nimi on Annabel."Edward,kas psühholoog on raske olla? Sa sobid nii hästi psühholoogiks"Edward ainult vaatas mulle otsa ning naeratas, kuid õe näost oli näha, et see ajas ta veel rohkem vihasemaks. "Ma lähen ja räägin Hansuga juttu." Oskasin vaid öelda selleks, et sellest piinlikust olukorrast pääseda.