Psühhootiline

15.

Ei.Ma ei anna järele ja pole selline,et ainult paar kuud tuttava inimesega peaksin midagi aretama.Kui ta jõudis kätega minu rinnahoidjani ja hakkas pluusi minult seljast ära võtma,siis võtsin õrnalt enda kätega tema näost kinni ja suunasin ta enda huultelt eemale. "Sa tead seda,et mul on kindlad põhimõtted ja ma ei saa." ütlen Hansule ning vaatan ta silmadesse. Ta vaatab mulle natuke otsa,astub sammu tagasi,ja naeratab."Ma loodan,et sa nüüd pahane pole." vaatan Hansule otsa ja loodan,et ta suhtub sellesse hästi. "Ei ole." ütles ta ja naeratas mulle.Ta suhtus sellesse väga mõistvalt."Kui sul selle vastu pole midagi,siis me võiksime rääkida?" ütleb Hans ning naeratab."Muidugi pole mul selle vastu midagi."ütlen Hansule ning naeratan talle."Lähme?" ütleb Hans ja võttis mind enda käe haardesse.Me kõndisime edasi kuni jõudsime minu kabinetini ning nägin,et olin siiski jätnud võtme juba Mr.Willingsoni kabineti ning pakkusin välja,et võiksime kuskile mujale minna. Hans nõustus sellega ja me läksime puhketuppa.Kui sinna jõudsime,nägin, et olin ennem unustanud selle ukse lahti ning õnneks pole see lukus.Läksime puhketoas oleva akna juurde ning jäin sinna seisatama. Hans laskis minust lahti ning läks diivani juurde.Ma seisin seal ning korraga kuulsin kuidas Hans vedas diivanit akna juurde.Kui ta jõudis minuni,võttis ta mu sülle ning pani laua äärele istuma.Ise vedas diivani akna alla ning selleks ajaks ma tulin laualt maha ning kõndisin Hansu juurde.Ta seisatas ning sättis diivanit. Ma kõndisin tema kõrvale ning jäin teda vaatama.Kui ta keeras pea minu poole,suudlesin kiirelt teda.Tal ei olnud selle vastu midagi ning võttis mind sülle.