Psühhootiline

22.

 On kätte jõudnud jõulud.Valge lumi on maas ja õues on miinuskraadid.Haigla on kaunistatud jõuluehetega ja puhketoas on suur kuusk,mille patsiendid ära kaunistasid.Haigla patsiendid on rõõmsamad ja palju lahkemad.

Välja arvatud Hans. Alati kui näen teda,ei tee ta minust välja.Viimasel ajal ma pole temaga kohtunud juba kuu aega. Viimati nägin teda,kui ta ähvardas aknast välja hüpata. Ärge valesti aru saage,ma olen teda selle kuu aja jooksul veel näinud,kuid seansse mul temaga enam pole. Mr.Willingson ütles,et ma ei mõju Hansule hästi ja edasiminekuid ei ole. Hansul on nüüd uus psühhiaater. Ta olevat edasiminekuid teinud,kuid mitte suuri. Mr.Willingsonile sobis ikkagi rohkem,et psühhiaater Sarah temaga tegeleb kui mina.

Mul on endiselt seansid,kuid nende arvu on mitmekordselt vähendatud.Patsientideks on kõik naised ja nende probleem on lõikumises ja suitsiid. Nende puhul ei ole enam väga raske õiget ravi leida. 

Igatahes on elu kuuajaga palju muutunud.Minu suhe Edwardiga on muutunud tõsisemaks.Ta palus mul enda juurde kolida,kuid arvasin,et selle jaoks on liiga vara.

Täna toimub haiglas väike jõulupidu.Seal on patsiendid ja töötajad.Ka mina olen sinna minemas.Küpsetasin selle jaoks koogi ja küpsised.Jõulupidu algab kell 20 ja õnneks pole mul täna seansse,kuna Mr.Willingson ei soovinud jõulupühale ühtegi seanssi panna.  

Kell 19.50 tuli mulle Edward autoga järele,et mind viia haiglasse."Tsau!" astudes autosse ütlesin Edwardile. "Tsau."Terve autosõidu rääkisime Mr.Willinsonist.

***

Kui olime haiglasse jõudnud,vahetasime riided ja läksime puhketuppa.

Uksest sisse astudes märkasin palju patsiente. Üks nende seal oli ka Hans,kes mulle kohe laia naeratusega naeratas.Viisakusest naeratasin talle vastu.Arvasin,et tema ei saa tulla sellele üritusele,aga on tore,et ta ikkagi sai.

Tuba oli täis laudu,millel toidud ja joogid. Kuuse all oli palju kinke,millest sai igaüks ühe.Nurgas käis ka raadiost muusika,mille saatel mõned inimesed juba tantsisid.Kõik oli väga hubane ja mõnus. Asetasin enda küpsetised lähedal olevale lauale ja võtsin sealt lähedalt enda tassi teega.

Edward valis enda sama ja läksime neid nautima akende juurde.Hans tuli meie lähedale toolile istuma. Edward võttis enda taskust telefoni ja tegi pilti,kui ma teed käes hoidsin. Ma märkasin seda ja ütlesin:"Hei,ma tahaksin ka seda pilti näha." Edward pani enda telefoni selja taha ja ütles:" Eks tule ja vaata." Ma läksin tema juurde ja panin käed tema selja taha,et telefoni kätte saada. Ta pani enda käed mulle ümber ja kallistas mina.Vaatasin korraks vasakule ja seal vaatas mind Hans,kes siis püsti tõusis ja meie poole tuli. Ta pöördus Edwardi poole:" Kas sa saaksin korraks sinna tulla?" ja osutas käega toa nurga poole. "Ikka." ütles Edward,naeratas,võttis enda teetassi ja läks Hansule järele.



Ma läksin ise teiste inimestega suhtlema. Kui ma mõne hetke pärast vaatasin Hansu poole nägin,et ta käsi oli noal.Ta haaras noa ja asetas selle Edwardi kõrile. Hans karjus talle:"Sa kahetsed seda veel! Sa soovid,et sa poleks nii teinud. Te ei tohi kohtuda enam!" 

"Hans! Ära tee midagi." karjusin toa nurgast. Hans otsis oma pilguga mind.Astusin rahvamassist läbi Hansu juurde. Mr.Willingson seisis laua juures ja vaatas mulle otsa. Ta oli väga ehmanud pilguga ja hakkas Hansu poole astuma.

"Ei tule keegi lähemale!" karjus Hans ja surus käe tugevamini Edwardi kaelale. Mr.Willingson peatus ja sama tegin mina.Läksin Mr.Willingsoni poole ja Hans ei öelnud midagi."Hans,palun,ära tee midagi! " ütlesin Hansule ja ta jäi mulle otsa vaatama."Me peame midagi tegema.Hans võib ta ära tappa." sosistasin Mr.Willinsonile."Ta ei tee talle midagi. Lihtsalt tähelepanuvajadus." ütles Mr.Willingson ja naeratas."Kuidas sa selles kindel oled?" küsisin Mr.Willingsonilt."Ma tean. Ta ei tapaks enda.."Korraga kukkus mingi asi maha. See oli nuga,mis oli Hansu käes.Ta lasi enda haardest Edwardi lahti ja astus minu poole. Ma jooksin tema poole ja kallistasin teda."Sa ei teinudki seda." ütlesin Hansule ja kallistasin tugevamalt."Ma ei suutnud." ja ta surus oma pea mu juustesse.Kogu tuba jäi vaikseks. Kuid juba paari sekundi pärast kuulsin,kuidas ustest tulid sisse samad turvamehed,kes teda eelmine kord valvasid.Ta võttis oma kätega mu näost kinni ja sosistas:"Kas ma saan nüüd sinuga rääkida? Ma olen igatsenud sinuga vestlemist."Meie juurde jõudsid turvamehed,kes lükkasid mu Hansu juurest eemale."Ikka saame."

________________________________________________________________________________

JÄTKUB................