Psühhootiline

4.

Jõudes enda kabinetti, istun diivanile ja hakkan lehitsema Hansu toimikut.

Lugesin ta toimiku läbi ja ta ei tundu olevat halb inimene. Tõusen diivanilt ja panen kaustiku lauale ning kõnnin kirjutuslaua juurde, kust võtan enda tööplaani.

Märkan, et täna pean ainult 2 inimesega seansi tegema. Esimene patsient on Elenora, kes kujutab ette, et teda lapsepõlves väärkasutati ning nüüd sellepärast on tal erinevad kahtlused ja kardab mehi. Teiseks patsiendiks on Amber, kes on kannatanud koduvägivalla all ning nüüd on tal vaimne mõistus sassis.

Kuid tegelikult pole nendega midagi juhtunud ja nad kujutavad seda ette.

Kutsun Elenora enda kabinetti. Kabinetti astudes on ta väga rahutu ja ei suuda paigal olla. Ma proovin teda maha rahustada ja ütlen, et ta võtaks diivanil istet. Me räägime tema lapsepõlvest. Kahjuks hakkab ta nutma ja proovin teda rahustada.

Mäletan, kui ta tuli esimest korda minu seansile. Ta kartis mind väga ning nägi räsitud välja. Ta rääkis hiirvaikselt ning iga lause lõpus tegi pause. Selleks, et ta edasi hakkaks rääkima pidin ma temalt küsimusi küsima.

Tänaseks on ta arenenud palju. Ta hoolitseb enda eest rohkem.

Seanss lõppeb naerdes. Elenora meenutas enda  lapsepõlvest häid asju ning need tõid naeru ta näole unustades halva lapsepõlvest. Olen tema arenguga väga rahul.

Lahkudes ta veel kallistab mind ning ütleb, et olen väga hea psühholoog.

Sellised sõnad teevad mulle ainult rõõmu.

Järgmisena tuleb Amber, kes täna on millegi pärast väga õnnelik.

Küsin temalt tema õnne põhjust.

"Meile tuli siia uus poiss, ta meenutab mulle väga Christopheri." ütleb Amber naeratades.

"Kas selles pole just midagi halba, et ta meenutab teda sulle?"

Christopher on tema eksmees, kes Amberit peksis.

Sarnasuselt on Hansil ja Christopheril sarnane juustevärv-pruun. Lisaks pidid nad näokujult olema sarnased.

Pärast küsimust oli pikk vaikus...Ma vist puudutasin Amberi hinge hella kohta, sest ta vaatas seinale ning ta silmad täitusid pisaratega ja ta hakkas nutma. Christopher on ikka veel tema peas kinni.

Panin lauale enda kirjutusmapi ja istusin tema kõrvale. Tema kõrbale istudes, hakkas ta hüsteeriliselt nutma. Kallistasin teda ning sain aru, et tema arengus on veel pikk tee minna.

Istusin tagasi enda toolile ja tegin lahti Amberi kaustiku.

Järgmine teema oleks pidanudki temaga olema Christopher, kuid tänase seisuga saan aru, et see teema on tema jaoks liiga hell.

Kui ta maha rahunes, küsisin temalt:"Mis selles uues poisis on nii huvitavat, et ta tekitas sinus palju elevust?"

"Ta meenutab väga Christopheri.....Aga muidu ta on väga tagasihoidlik ning ega ta eriti teistega ei räägigi. Rohkem istub ta üksinda ja vaatab loodusesse, ega ta eriti ei teegi midagi. Aga kahjuks ei tea ma tema iseloomu või ei taha ka teada saada. Kindlasti on ta nagu Christopher-vägivaldne,isekas,arutu.."

"Sa tead, et ei tohi ainult esmamulje järgi inimest tembeldada. Sa küll ei tea tema iseloomu, aga temaga rohkem suheldes saaksid sa tema iseloomu teadma. Ära tee ennatlikke otsuseid."Proovin Amberi kurjadest mõtetest eemale viia.

Leian, et see ongi õige aeg lõpetada seanss.