Psühhootiline

9.

"Mul jäi midagi ennem tegemata." jõuab veel Hans ennem öelda,kui suunab oma huuled minu poole ning võtab kätega mu kaela tagant kinni.

Kuid ma saan aru mida ta kavatseb siis ma pööran näo tema poole.

Ta astub minust sammu tagasi ning vaatab mulle otsa pettunult.Ta tahtis ka mulle midagi öelda aga lahkub.

Silun käega ainult enda juukseid ning lähen istun toolile.

**

Kõnnin mööda koridori patsientide puhkeruumi poole.Vastu tuleb doktor,kes viisakusest naeratab.

Jõudes puhkeruumini vaatab uksel olevast aknast sisse ning avan ukse.

Hans istub nagu tavaliselt seljaga ukse poole ja vaatab aknast välja.

Astun seina äärde ning sulen ukse.

Hans ei pane tähelegi,et keegi oleks tulnud.Teised patsiendid ikka vaatasid aga siis toimetasid edasi enda asjadega.

Liigun vaikselt Hansu kõrvale ning istun tema kõrvale toolile.Ta ei pane mind tähele vaid vaatab edasi aknast välja loodusesse.

"Miks sa seda ennem tegid?" küsin Hansult tema poole liikudes natuke ning sosistades.

"Mida?" küsib Hans minult nagu ta ei teaks sellest intsidendist midagi.

"Sa suudlesid mind ja veel minu kabineti uksel,kus keegi oleks võinud näha"

"Ma arvasin,et sulle meeldis.."ütleb Hans,vaadates mulle lõpuks otsa ja naerdes.

"Ma ei olegi öelnud,et ei oleks meeldinud vaid,miks?Sellest tuleb rohkem jama kui naudingut."

"Äkki mulle meeldivadki pahandused."

Ma ei osanud talle midagi vastata.

Ta ainult muigas ning keeras pea jälle akna poole ning muutus tõsiseks.

Tõusin toolilt püsti ning kõndisin ukse poole.Vaatasin veel korra tagasi ja Hans oli seal kui liikumatult.

Astun uksest välja ning sulgen ukse.
Kõnnin tagasi enda kabinetti ning võtan laualt tänase seansi aruande,mille viin direktorile.
Hakkasin uksest välja astuma,kui põrkasin kellegagi kokku.
Mul kukkusid ka paberid maha ning kui hakkasin nende järele haarama siis nägin,et ka keegi teine proovis kokku korjata mu pabereid.
Tõstsin pea ning nägin,et see on mees kuid ma ei ole teda varem näinud.Ta ulatas mulle paberid ning naeratas.
"Aitäh.Vabandust aga ma ei tea kes te olete?" proovin piinlikuses küsida võõralt mehelt.
"Heh,me ei olegi vist kohtunud siis.Mina olen Edward Johnson ja selle maja uus psühholoog.Sina oled vist see kes siin on olnud ennem.Ja mis on sinu nimi,kaunitar?" küsib ta ja ulatab käe,et teha käepigistust.
"Mina olen Hailey Brooks.Meeldiv tutvuda." ütlen Edwardile ja proovin punastamist peita ning ulatan käe,käepigistuseks.
"Tegelikult ma olen siin,sest olen tahtnud mõndadest su vanadest patsientidest rääkida,kes on praegu minu patsiendid.Ma näen,et sa oled kuhugi minemas,niiet ma loodan,et see ei teeks sulle tüli kui ma sind saadaksin ja sa räägiksid patsientidest." ütleb Edward ning naeratab hammastega.
Ta on väga kena mees.Keha värvus on pruunikas kuid mitte väga.Juuksed on šokolaadi värvi pruunid ning silmad on ka pruunid.Ta tundub veel olevat lihastes ning see kõik muudab ta väga vastupandamatuks.
"Teil on täitsa õigus.Ma olen suundumas Mr.Willingsoni juurde uuest patsiendist rääkima.Ning mul pole midagi selle vastu,kui te mind saadaks." ütlen Edwardile ning hakkan minema trepide poole.
"Öelge mulle palun sina.Nii aga ma sooviksin teada infot sinu patsientide Amberi ja Jenniferi kohta" ütleb mulle Edward ning avab mulle ukse,et pääseda treppidele.