Psühhootiline

18.

Ärkasin hommikul kell 8. Möödas on intsidendist päev. Täna on uus päev ja uued seansid. Joon kiirelt oma kohvi ära ja söön paar võileiba ning hakkan minema haiglasse.

Jõudes haiglasse, teretavad mind palju arstid ja õed. Lähen riietusruumi ja võtan üleriided ära. Kiirelt lähen ka Mr.Willingsoni kabinetti ja võtan enda kabineti võtme. Edasi lähen enda kabinetti ja leian laua pealt paar toimikut, mille on sinna pannud Mr.Willingson. Üks neist on Hansu oma, teine on ühe uue patsiendi oma, John'i oma ja kolmas on Annalise'e oma. Võtan kaustikud kaasa ja lähen koridori. Sirvin läbi kaustikud ja suundun patsientide puhkamistuppa. Astudes uksest sisse, näen, et ukse kõrval seisab Edward ja Mr.Willingson. Teretan neid ja märgates mind, teevad sama. Nad räägid omavahel ja kuna ma ei taha nende vestlust segada astun paar sammu eemale.

Akna juures tugitoolis istub Hans, seljaga minu poole. Tal on sules kaustik ja käes pliiats. Ma näen, et ta on kirjutanud midagi ja ka enamus juttu maha tõmmanud. Tema kõrval on näha ka pabereid, mis ta on välja rebinud enda kaustikust.

Astun talle paar sammu lähedamale ja näen tema kirjutist. "Ainuke asi millest suutsin mõelda, oli tema. See oli imeline tunne, kui sain teda hoida endale lähedal, teda kallistada, tema....." Jõudsin lugeda ainult paar rida, sest siis pöördus Hans ümber.

"Hei!" ütles Hans mulle ja naeratas. Ma ainult naeratasin talle vastu ja istusin talle vastas olevale toolile. "Millest sa kirjutad?" küsisin Hansult, pannes kaustikud lauale. Hans kohe pani enda kaustiku kinni ja korjas paberilehed kokku ning hoidis kaustikut käes." Proovin midagi kirjutada. Enda mõtteid võinii.." ütles Hans ja nihutas end toolil ettepoole. "Saaksin ma ka seda näha?" ütlesin Hansule ja naeratasin talle. "Äkki mõni teine kord? " ütleb Hans ja pilgutab silma mulle. " Eks sa ise tead, aga ma olen su psühholoog, oleks hea kui arutaksid minuga oma mõtteid." lausun Hansule ja võtan enda kaustikud kätte.

Kui püsti tõusin, haaras Hans mu randmest ja ütles:" Sa saad seda lugeda, lihtsalt mitte praegu. Ma alles kirjutan.." "Okei" ütlen Hansule ja naeratan talle. Ta laseb mu randmest lahti ja ma lähen ukse poole. Mulle vaatab otsa Edward ja naeratab. Möödun temast ja lähen uksest välja. Kui hakkan kõndima enda kabineti poole, kuulen kuidas keegi karjub minu selja tagant:"Jennifer!"