Psühhootiline

20.

Kell oli saanud 7,kui ootasin haigla ukse ees. Edward jõudis natuke hiljem ja ütles: :"Õhtust! Mu auto on nurga taga.Kas lähme?" Ma naeratasin talle ja hakkasin tema järel kõndima."Kuidas sul täna läks?" küsis Edward,pannes samal ajal salli ümber kaela. "Väga hästi.Ja sul?" küsisin Edwardilt,kui olime jõudnud tema autoni.Ta tegi mulle ukse lahti ja ütles:"Ka mul läks väga hästi."Ta lükkas mul siis ukse kinni,läks ümber auto ja tuli ka ise autosse.

Jõudes söögikoha ette,Edward peatus ja ma astusin autost välja.Restoran asus kesklinnas,kuid rahvast oli vähe. Restorani aknad oli laiad ja suured ning neil rippusid valgustid."Lähme?" küsis Edward,tulles minu kõrvale. Ma noogutasin talle.

Restorani sisse astudes oli laudadel punased laudlinad ja põlesid küünlad. Nurgas põles kamin ja taustaks käis vaikselt muusika.

"Tere! Kas teil on laud reserveeritud?" küsis teenindaja meilt,kui olime jõudnud riided panna nagisse."Jaa,nimele Edward Palmer." 

See perekonnanimi tundus nii tuttav,nagu ma oleks varem seda nime kuskil kuulnud,aga ei tule meelde kus.

 Pärast paari sekundit vaikust, juhatas teenindaja meid lauani. Saime kõige aknapoolsema laua,kus oli laual lisaks küünale ka lilled.

Aknast avanes ilus vaade õhtuhämaruses olevale tänavale.Inimesi liikus seal vähe.

Mõne minuti pärast tuli kelner meie laua juurde ja küsis:"Mis te juua sooviksite?" "Ma võtaksin pokaali punast veini." ütlesin kelnerile ja ta naeratas mulle."Ma võtaksin klaasi apelsinimahla."ütles Edward.

Olin õnnelik,et Edward ei hakanud jooma alkohoolseid jooke. Mõned mehed oleks proovinud võibolla muljet avaldada,aga õnneks mõtles Edward ka selle peale,et tema sõidab autoga.

Hiljem tellisime toidud.  

"Kuidas on läinud patsientidega?" küsis Edward,kui meile toodi toidud."Hästi. Emily ja Isabella on mulle rohkem endast rääkinud ja Hans saab selle nädala jooksul haiglast välja." 

Edward jäi mõtlikuks ja muutus tõsisemaks."Hans? Tema?" Mõtlesin,miks see teda nii palju üllatab. Mr.Willingson ütles,et ta olevat väga normaalselt ja hästi käitunud,nii patsientidega kui ka haigla töötajatega. "Jaa,tema.Ta on väga hästi käitunud ja psühholoogina ütlen,et ta sobib ühiskonda ja ei tohiks enam kedagi ohtu seada.Ta on väga eeskujulik.Kas ta ei käitu siis eeskujulikuna?"ütlesin Edwardile ja jõin oma pokaalist."Jaa,käitub küll.See on hea,et ta välja saab." ütles Edward ja naeratas mulle.

Nägin,kuidas Edward muutus mõtlikuks.Ta ei tundunud enam temaise.Ma ei tea,miks teda Hansu teema nii palju puudutab. Läbi peaksid nad saama küll,nagu kõik on öelnud,siis eeskujulikult.

Einestasime ja rääkisime veel umbes pool tundi.Kella 9 aeg hakkasime ära minema.

Tänasime kelnereid ja teisi töötajaid,sest see koht oli tõsiselt ilus ja väga hea einestamiseks.

Kui jõudsime autoga minu elukohani peatus Edward ja vaatas mulle otsa. "Mul oli täna väga tore.Aitäh,sulle!" ütlesin Edwardile ja naeratasin talle."Ka mul oli täna väga tore."

Väljusin autost ja ütlesin ennem autoukse sulgumist Edwardile:"Head aega!"

Terve autosõidu nägin,et Edward oli oma mõtetes.Ta eriti midagi ei rääkinud,ega ka olnud enam nii optimistlik. Ma ei tea,millest see võis olla,aga arvan,et see oli seotud Hansuga ja sellega mis talle rääkisin.