Psühhootiline

3.

Psühhiaatriahaiglas pean olema kell 8.

Hommikul ärkan üles väga vaevaliselt-öö otsa ei tulnud und ja mõtlesin uuest patsiendist. Kuid kiirelt ruttan endale tegema kohvi ja paar võileiba. Järgnevalt teen end kiirelt korda ja hakkan minema haiglasse.

Tööle kõndides märkan ilusaid puid erinevates värvides, teise töötajaid, pendlevaid lehti tuules.. Tuul on täna erakordselt tugev ja külm. Ma oleksin pidanud kaasa võtma salli ja kindad, kuid ma ei arvanud, et õues võiks olla nii külm.

Sellest 6. korrulisest majast, mis vanasti oli halli värvi, on saanud korrast ära maja. Seinadelt koorub maha värvi ning algsest hallist värvist on alles jäänud värvilaigud.

Uksest sisse astudes näen, kuidas valvelaua taga töötav töötaja võitleb unega, kuid mind nähes naeratab ta viisakalt ja ütleb: "Tere Hommikust!"

Vastan talle samaga ning suundun seejärel riietusruumi.

Mulle tulevad vastu ka mõned arstid, kellele naeratades soovin ilusat hommikut või neid tervitan.

Jõudes riietusruumi, võtan pealt mantli ning asetan selle kappi ja vahetan jalanõud kingade vastu.

Järgmisena sean enda sammud edasi doktori kabinetti, et teada saada tänased patsiendid ja tänase tööplaani.

Need koridorid väljendavad suurepäraselt, et tegemist on psühiaatrihaiglaga-seinad on värvitud beežiks ja põrandad sarnaselt tumedama beežiga. On vist tahetud,et patsiendid tunneksid end võimalikult hubaselt, kuid just see väljendab igavust ja õudsust-mida oleks just vaja vältida sellises asutuses.

Jõuan doktori ukse taha ning seal on uksel silt "Mr.Willingson"

Koputan ning astun siis uksest sisse. Ta oli just täitmas pabereid, mis ta mind nähes pani laua nurgale.

"Hommikust" ütlen naeratades.

"Sind ma ootasingi. Nagu sa eile nägid on meil uus patsient. Ta himi on Hans Parker." lausub doktor ja ulatab mulle laual oleva toimiku.

"Ta on tapnud kaks inimest ning ta oleks tapnud ka kolmanda. Ta on psühholoogiliselt haige-nagu öeldi seda meile. Ta väidab, et hääled tema peas käsivad seda tal teha."lausub doktor ja keeras tooliga enda selja minu poole ning vaatas aknast välja.

"Kui sa suudad tema normaalseks inimeseks ravida oleks kogu haigla su üle väga uhke. See saab olema raske, aga eks tuleb proovida...."

Jään mõttesse, kuid usun, et tuleksin sellega toime.

Võtan laualt kaustiku ja sean sammud enda kabinetti.

Kõndides mööda koridori hakkan mõtlema, kuidas peaksin sellega hakkama saama. Hans ei pidanud olema hull, vaid vaimselt haige. Teistelt arstidelt olen kuulnud, et temaga olevat suhelda väga normaalne ja ta oskavat eeskujulikult käituda.

Ma isegi juba ootan seda kohtumist, et teada saada milline inimene Hans ikkagi on.