Psühhootiline

19.

See oli Edward.

"Hommikust!" ütles Edward. Ma ainult naeratsin talle. "Ma tahtsin sinult küsida, kas sa õhtul minuga kuhugi sööma tuleksid?" See tuli väga ootamatult."Mina? Ma arvan,et ikka tuleks." Olin väga kohkunud,sest ei oleks osanud arvatagi,et Edward mind sööma kutsub. Ta õnnelik ja läks minust mööda, öeldes:"Aga täna õhtul kell 7 sobib?" "Jaa,ikka sobib.Ma lõpetangi seitsmest." ütlesin talle,kui olime jõudnud tagasi minu kabineti juurde. "Õhtuni siis!"ütles Edward ja läks tagasi puhketoa poole.

Oma kabinetti jõudes,asetasin kaustikud lauale ja asetasin Hansu kaustiku kõige peale. Just temaga on mul kõige esimesena seanss. Vaatasin kella,see oli peaaegu 10 ja kella 10 aeg, pidigi meie seanss Hansuga toimuma.

Istun juba toolil ja ootan Hansu. Tulles uksest sisse,ta naeratab mulle. Tõusen püsti ja näitan käega, et ta istuks minu vastas olevale toolile. Kui õde lahkub ja sulgeb ukse,tõuseb Hans püsti ning kallistab mind. Tema kallistus on väga tugev.

Istusime diivanile ja ta võttis oma kätega minu käest kinni. Tõstis need enda suu juurde ja suudles neid.Ma vaatasin talle otsa ja naeratasin. Ta lasi mu käed lahti,võttis minust kinni ja suudles mind.

Hetke pärast ma tõmbusin temast eemale."Sa tead eks,et sa peaksid tegelikult minu patsient olema ja meile võidakse iga hetk peale sattuda." ütlesin Hansule ja panin enda näo ees oleva juuksesalgu kõrva taha." Ma tean seda." ütles ainult Hans ja naeratas.
Ta nihutas ennast minust eemale ja toetas selga vastu diivani.
Võtan kaustiku ja pliiatsi kätte,ja teen kaustiku lahti.
"Kuidas sul muidu läinud on?" küsin ja naeratan talle.
"Hästi,olen isegi siit mõne inimesega suhtlema hakanud."
"Tore.Kellega?"
"Hayden ja Mark."
Nad on õde ja vend,kes elasid raskelt läbi enda vanemate surma. Hayden proovis korduvalt endalt elu võtta ja Mark väidab,et tema on nende surmas süüdi ja peab ka ise surema.
Nende vanemad hukkusid röövimisel,kus vargad tapsid vanemad,aga lapsed jättis ellu.
"Nad on ju väga toredad."ütlesin Hansule ja toetasin ennast vastu diivanit.
"Jaa,aga neile ei tohi nende vanematest midagi rääkida,siis murduvad. Sellepärast ma nendega palju ei suhtlegi."
"Suhtled sa veel kellegagi?"
See on väga hea,et ta on leidnud endale siin sõpru,kellega ta suhtleb. Vähemalt on proovinud olla sotsiaalne.
"Ei,mulle ei meeldi teistega suhelda. Ma pigem väldin neid." ütleb Hans ja tõuseb püsti.
"Aga ma pean sinuga rääkima nüüd tõsisematel teemadel,"ütlesin Hansule ja tõusin püsti"kuna ma olen juba mitmeid korda sinuga kohtunud,siis mina psühholoogina ütleksin,et sinuga pole midagi viga ja sa oled terve. Ma pean ainult mõned paberid täitma ja sa saaksid siit haiglast vabaks. Olen Mr.Willingson'iga seda arutanud ja ka temal pole vastuväiteid.Mis sa arvad sellest?" Ma naeratan talle.

Ta vaatab mulle ehmunult otsa. Ta tõuseb püsti ja sasib käega oma juukseid. Ta kõnnib akna juurde ja ütleb ainult:"See on tore." Sealt puudus rõõm või üldse mõni emotsioon. "Ma lähen siis räägin Mr.Willingson'iga ja kirjutan paberitele alla." ütlesin talle ja panin kaustiku kinni. "Mhm." See oli ilma emotsioonideta öeldud. Ta pööras minu poole ja kõndis minust mööda,ilma ühegi naeratuseta või emotsioonita. Mõne hetke pärast tuli ka haiglaõde, kes viis Hansu tagasi enda palatisse.

Panin enda kaustikud kokku ja läksin Mr.Willingson'i kabinetti,et saada Hansu vabastamise paberid.

"Tere! Te mäletate,et rääkisime Hansu vabastamisest? Ma olen kindel,et ta on valmis minema ühiskonda ja ei ole ohuks teistele. Kas ma saaksin paberid?" ütlesin Mr.Willingson'ile, kui sisenesin ema kabinetti. "See on väga tore. Ma pole ka tema juures märganud mingeid puuduseid," ütles Mr.Willingson ja otsis pabereid:"Palun! See on väga hea,et ta saab ka ühiskonda nüüd minna. Kui paberid ära täidate, arvatavasti nädala pärast on ta vaba siit." Noogutan talle ja lähen uksest välja.

Korra käin veel läbi puhtetoast,et näha,kuidas Hansul on. Näen,et ta istub akna all ja vaatab aknast välja,nagu tavaliselt.Läheneb mulle veel Edward,kes küsib:"Kas sa saad siis täna kella 7.aeg minna õhtust sööma?" Silmitsen Hansu,kes küsimust kuuldes natukene pead meie poole keeras ja ütlesin:"Ikka tulen." Hans keeras pea tagasi akna poole.

Edasi läksin enda kabinetti,kus täidan Hansu paberid ära ja hakkan ettevalmistama järgmisi seansse,teiste patsientidega.