Psühhootiline

17.

Ma ärkasin korraga üles ning märkasin, et olime mõlemad magama jäänud. Õues oli udu ning juba valge. Ma otsisin välja enda telefoni ja nägin, et kell oli 05.48. Ma tõusin kohe püsti ja hakkasin Hansu üles äratama. Näha oli, et kell oli liiga vara tema jaoks. Ta tõusis üles aeglaselt ning haigutas. Ma lükkasin diivani tagasi seina äärde.Ma võtsin Hansu käest kinni ning tirisin ta enda järel uksest välja. Panin ukse kinni ning hakkasin liikuma Hansu palati poole. Ta liikus väga aeglaselt mu järel.

Hans tiris mu kätt ja peatus." See eilne lugu, ma ei taha, et keegi sellest teada saaks."ütles Hans ja vaatas mulle otsa. "Ma ei räägi sellest kellelegi ja kõik see info jääb ainult minu teada." ütlesin Hansule ning kallistasin teda. Hans sosistas mulle:" Sa oled esimene inimene, kellele olen sellest rääkinud." Ma kallistasin teda kõvemini.

Ta tundus nii turvaline. Nii suur ja soe, kaitsev, hooliv ja kõike muud. Tema kallistus on kõige parem koht, kus olla.

"Lähme, varsti tulevad teised töötajad." ütlen Hansule ja võtan ta käest kinni. Liigume tema palati poole. Möödun palatist, kus on Mike. Ta magas. Mulle meenus mu alakõhul olev haav. Ma tõstsin oma pluusi üles ja vaatasin oma haava. See oli juba paranenud, aga väga üles paistetanud. Hans tuli mulle lähemale ja pani oma käe minu haavale. Ta käsi oli külm.

" Hea, et ma kohal olin" ütleb Hans ja astub mulle lähemale. "Aitäh, sulle!" ütlen Hansule ja suudlen teda.

Kui olime kõndinud mööda koridore seisatan ta palati ukse ees ja ta seisab minu ette. Ma kallistan teda veel kord:" Aitäh, sulle! Mul oli väga tore, välja arvatud Mike intsident muidugi." " Ka mul oli väga tore ja aitäh, et kuulasid mind." sosistas Hans mulle ning kallistas mind kõvemini.

Ta läks enda palatisse ja läks voodisse pikali. Ma panin ukse kinni ja keerasin selle lukku. Väikesest ukse aknakesest ma lehvitasin talle ja läksin siis puhkamisruumi, ootama töötajaid, et ma saaksin minna koju.