Psühhootiline

26.

Mu peas käis läbi sada mõtet,mida öelda Edwardile,kuid ikkagi ei osanud ma midagi öelda. Sellest hoolimata hakkasin liikuma tema kabineti poole.
Hingasin paar korda sisse ja välja ning astusin Edwardi kabinetti. Ta oli akna juures,seljaga minu poole ja otsis midagi sahtlist. Prügikastis oli näha lilli,mis ta oli tahtnud mulle kinkida.
Astun Edwardi poole ja köhatan,et tema tähelepanu saada. Ta vaatab minu poole,kuid siis keerab tagasi sahti poole ja jätkab otsimist. "Ma ei tea isegi,kust alustada. Me oleme vist üksteisele haiget teinud,aga see mis sa enne nägid,ei olnud see,mis sa võisid arvata." Edward keerab minu poole,toetab enda kapi vastu ja paneb käed rinnale risti. Lõpuks ta küsis:"Aga mis ma siis arvasin?""Et meil on Hansuga midagi.See oli lihtsalt seanss." "Väga intiimsed seansid tunduvad olevat teil." Edward liigub oma laua juurde ja hakkab sealt otsima midagi. "Niiet sa süüdistad praegu mind selles,et ma Hansuga lähedam oli. Parem tuleta meelde,millega sa eelmine öö hakkama said."  Edward tõstis pea minu poole ja küsis:"Kuidas see praegu sellega seotud on? See oli loll viga ja kahetsen seda väga. Vähemalt tulin hommikul sinu käest vabandust paluma,aga leidsin juba su uue mehega." Need sõnad riivasid mind väga ja hakkasin nutma. Edward vaatas mulle ehmunult otsa ja tuli kallistama mind. "Ära puuduta mind!" ütlesin ja lükkasin Edwardi eemale.
Sammusin uksest välja tagasi vaatamata. Kiirete sammudega läksin vetsu ja proovisin enda pisaraid kuivatada. Vaatasin kella-11.24-sel kellaajal on patsiendid puhketoas. Lähen ja räägin Hansuga,äkki saab tema mind aitada.
Puhketuppa astudes,seisid Edward ja kaks hooldajat ukse kõrval. Ma ei vaadanud Edwardile otsa. Naeratasin kahele hooldajale ja otsisin silmadega Hansu. Nagu tavaliselt,istus ta üksinda akna juures ja kirjutas midagi paberile.
Tema poole liikudes,ta märkas mind ja naeratas mulle. Märgates,et mul on silmad punased ja olen nutnud,muutus tema näoilme tõsiseks. Istusin temale lähimale toolile ja vaatasin talle otsa. Me ei öelnud midagi,kuid tundus,nagu ta oleks aru saanud minust. "Kuidas läks? Tundub,et mitte väga hästi.Ära vaeva end Edwardiga." ütles lõpuks Hans ja naeratas mulle. Tema naeratus oli nii armas,et ka minule tekkis naeratus näole.Hans vaatas mulle veel natuke aega otsa ja küsis:"Niiet,mis te siis rääkisite?"Seejärel langetas ta pea paberi poole ja hakkas kirjutama. "Meist-sinust ja minus," Hans tõstis pea ja vaatas mulle uudishimulikult otsa. "Ta järeldas,et meie vahel on midagi." "Ja mis sa vastasid?" Otseselt ma ju ei vastanud sellele. Ma ei öelnud,et me oleme Hansuga koos ega lahus."Midagi. Meie vahel oli kaisutamine,aga see ei tähenda,et me veel koos oleks." Hansu ilme muutus. Ta kriipsutas maha enda paberil olevad laused ja hakkas midagi joonistama. Meie vahel tekkis piinlik vaikus. "Millest sa joonistad?" küsisin lõpuks."Lihtsalt sodin. Muide,Edward vaatab koguaeg siia." Vaatan ukse poole ja minu pilk Edwardiga kohtub. Koheselt vaatan tema kõrval olevale hooldajale otsa ja naeratan. "Kas sinu ja Edwardi vahel on siis kõik läbi?" küsib Hans. "Jah. Ma arvan küll." Keeran pea Hansu poole ja ta ainult naeratab.Korraga ta haarab mu käest ja hakkab seda silitama. Kui ma seda märkasin tõmbasin kohe käe ära."Mida sa teed? Siin on palju inimesi ja töötajaid. Mida minust mõeldakse. Nii ei tohi." Hans ainult muigab ja ütleb:"Äkki mulle meeldibki nii teha,sest see on keelatud." Ma tõusen toolilt püsti ja ütlen:"Näeme siis homsel seansil." Ta ütleb vastu:"Ootan juba." Ma ainult naeratan talle ja lahkun puhketoast. Täna on veel 3 erinevat patsienti tulekul.