Psühhootiline

25.

"Üks kohv palun!" ütlen ja samal ajal ulatan raha kassapidajale. Vaatan ennast rahakoti peeglist."Oeh.." silmad on punased ning näen kohutav välja.

"Ilusat päeva!" ütleb teenindaja ja ulatab mulle kohvi. Ma ainult naeratan talle. Arvan,et sellest päevast ei tule midagi ilusat.

Tööle jõudes vahetan kiirelt riided ja lähen enda kabinetti.

Seisan enda laua juurde ja võtan sellelt taskuräti. Ma ei saa midagi teha,kuid mul hakkavad uuesti pisarad voolama.Proovin enda mõtteid muuta aknast välja vaatamisega,kuid korraga kuulen ukse liikumist. "Hans on siin." ütles valvuri hääl kaugemalt.Ruttu pühin pisarad ära ja proovin teha näo nagu kõik oleks korras. "Jaa,võta istet." keeran end ümber ja naeratan. Hans jäi mind pikalt vaatama ja hakkas aeglaselt liikuma tooli poole. Ta märkas,et minuga pole kõik korras. Kuuldes valvuri lahkumist,astus ta minu poole ja küsis:"Mis sul on? Sa oled täitsa endast väljas."Ma ei vasta talle midagi,kuid tunnen jälle pisara voolamist.Ta liigub minu poole ja seisatab minu ees,pühib käega mu pisara ning kallistab tugevalt."Kõik on hästi. Mina olen siin." sosistab Hans. Ma võtan temalt ümbert kinni ja nutan. Tema kallistus on soe ja kaitsev. Ma tundsin kuidas muutusin rahulikumaks."Tule siia ja räägime." Hans võttis mu käest kinni ja tõmbas mu diivani poole.

Istusime diivanile ja Hans võttis mu kaissu."Palun räägi mulle,mis sul on,siis oskan sind ka aidata." Mõtlesin, kas peaksin Hansule sellest rääkima või mitte. "Edward.." suutsin nuttes öelda.
"Kas Edward tegi sulle midagi?" küsis kiirelt Hans,kuid ma ei jõudnud oma lauset lõpetadagi."Ei,ei,otseselt mitte. Me läksime koos klubisse ja...ja siis ta suudles seal teise naisega." Puhkesin hullemini nutma."Ära muretse.Kõik saab korda. Ma hoolitsen selle eest." "Mida sa teha kavatsed?" küsisin Hansult. "Midagi. Võibolla temaga ainult rääkida."

Korraga astub uksest sisse Edward,kes näeb mind ja Hansu koos. Tal oli lillekimp käes,kuid nähes mind ja Edwardi,ta lahkus kiirelt.Tahtsin kiirelt püsti tõusta,kuid Hans hoidis minust kinni. "Palun lase lahti mind. Ta nägi meid koos!" Hans lasi minust lahti ning jooksin ukse poole. Koridorist enam ma teda ei näinud. Panin ukse kinni ja vaatasin Hansule otsa. "Mis me nüüd teeme?" Ta vaid naeratas ja ütles:"Mis meil ikka teha on." "Ma võin nii töö kaotada." Hans vaatas mulle otsa ja muutus tõsiseks. "Ma pean temaga rääkima minema.""Mida sa temale räägid?" küsis Hans ja tõusis püsti. Ta liikus mulle lähemale. "Meist.""Mida?" "Et meie vahel pole midagi ja seda mis ta nägi,ei räägiks ta kellelegi." Hans vaatas mulle imestunult otsa ja võttis mu kätest kinni."Ei ole midagi?" Ma ei jõudnud talle vastata ja jooksin ukse juurde."Valvur!" Koridoris kõndis valvur,kes kohe hakkas minu poole liikuma. "Palun viige Hans palatisse!" ütlesin valvurile ja ta võttis Hansust kinni. Uksest väljudes jäi pikalt Hans veel mulle otsa vaatama.

Panin nende järelt ukse välja. Nüüd pean mõtlema,mis ütlen Edwardile.