Psühhootiline

8.

Laual heliseb mu telefon.

Tõstan pilgu Hansu huultelt tema silmadele ning annan talle märku,et pean selle vastu võtma.

Liiguv vaikselt diivanilt lauani ning proovin enda hingamist aeglustada ja ennast maha rahustada.

Võtan laualt telefoni,köhin korraks et enda häält korda saada ja ütlen telefoni "Ja,Carolina kuuleb."

See on doktor.Ta on hääle järgi aru saades,endast väljas.

"Ja,ta istub siin diivanil" proovin dokrotile normaalse häälega öelda.

"Ega mul endalgi tuli see üllatusena" ütlen kui arst räägib,et keegi ei tea kus ta on.

"Selge,saadan ta siit kohe ära"ütlen doktorile,kes on Hansu pärast mures.Neil oli küll puhkeaeg,kui ta minu juurde tuli aga ta oleks pidanud kellelegi teatama,et ta tuleb minu juurde.

"Sa pead siit kiirelt enda palatisse minema või muidu sul tulevad jamad."proovin Hansu veenda ning mitte jääda samasse olukorda nagu ennem.

"Mul on juba jamad,niiet vahet pole" ütleb ta mulle ükskõikselt.

"Palun.Ma ei taha,et sul jamasid tuleksid ning siis võib mul ka tulla."proovin Hansu siiski veenda.

"Sinu tahtest ma võin minna" naeratab ta mulle ning tõuseb diivanilt.

Ta astub uksest välja ning teeb näo,et midagi ei ole juhtunud.Kuigi on.Midagi jubedat.

Kui ta sulges ukse istusin maha toolile ning mõtlesin,et mida ma olen teinud.

Ma ei tohi enda patsiendiga midagi aretada.Veel vähem suudelda.Ahh..Ma vihkan ennast.

Ma ei suuda ette kujutada järgmiseid seansse.

Nii,nüüd on kõik.Ma ei areta midagi Hansu ja minu vahel.Kui ta proovib mind järgmine kord võrgutada ma ei pööra sellele tähelepanu ning proovin vältida.

Nüüdsest on meie vahel ainult töövaheline suhe.Tema patsient ja mina psühholoog.Nii ka jääb.

Tõusen toolilt püsti ja kõnnin diivani juurde,kuhu olen jätnud Hansu toimiku ja paberi.

Ohkan ning võtan toimiku ja paberi.

Paberile ma ei ole jõudnud kirjutada midagi.

Viin need lauale ning lähen ja joon tassist kohvi.

Pean hakkama enda süsteemi Hansu ravimisse muutma.Kui edasised seansid sellised ongi,et tema ei räägi midagi mida mina tahaks teada ja proovib mulle läheneda siis ma ei jõua kuskile.

Ma ei oska ühtegi plaani välja mõelda.Ausalt.Pea on väga tühi.Ainult on meeles Hansu sinised silmad ning tema.

Oeh,ta on tegelikult väga ilus mees ning tundub,et ka heasüdamlik.Aga eks halbuse temas varjab ju meeldimine ning inimeses siis ei näegi tema halbu külgi.Jah,ma tunnen tema vastu midagi.See ei ole meeldimine kuid ka mitte midagi muud.Midagi sellist,kus sa imetled seda inimest ning tunned nagu sa oleks teda kaua aega teadnud.

Ah,seda kutsutakse ikka meeldimiseks vist.

Aga ei,minu ja Hansu vahel ei tohi midagi toimuda.Sellest saab minu põhimõte mida järgin.

Korraga kuulen koputust ja vaatan ukse juurde.Panen pastaka käest ning tõusen toolilt.Kohendan enda riideid ning lähen ukse juurde.

Teen ukse lahti ja seal vaatab mulle vastu Hans.

Mida tema veel siit tahab.Tal tekivad ju probleemid ning siis ka võibolla minult.

Vaatan talle imestunult otsa..