Psühhootiline

24.

Oleme Edwardiga koos olnud 2 kuud. Täna on meil plaan minna tähistama.
Tööpäeva lõppedes vahetasin kiirelt riided ja sõitsin autoga koju. Valisin välja uue punase kleidi ja sama värvi kingad.
Täpselt kell 19 tuli mulle Edward järgi ja suundusime tema poolt valitud klubisse.
***
Klubisse astudes kuulsime valju muusikat ja tundsime sigaretide haisu. "Ma toon meile joogid. Ootad siin?" Ma noogutasin  Edwardile ja lasin ta käest lahti. Olin väga kohmetu,ega osanud kuskile minna. Astusin paar sammu edasi,mil minu juurde tuli mees,kes palun mind tantsule. Viisakalt keeldusin ja hakkasin otsima Edwardit.Õnneks tuli ta kohe meie jookidega ning otsisime endale meelepärase koha. Istusime diivanile,jõime oma jooke ning rääkisime juttu.
***
Möödunud on paar tundi ja väga kained me enam pole. Edward ei saanud enam midagi aru ja sain aru,et peaksime koju hakkama minema. "Käin korra vetsus ära ja siis hakkame koju minema,eks?" sosistasin Edwardile. Ta noogutas ja naeratas mulle.
***
Vetsu peeglist vaadates mõtlesin:Ma näen nii kohutav välja,silmaalused tumedad ja meik laiali. Proovisin päästa oma meiki,kuid seal ei olnud enam midagi päästa. Kohendasin veel enda kleiti peegli ees ja hakkasin Edwardi poole minema.
***
Üllatuseks oli Edwardi kõrval naine,kellelt ta ümbert kinni hoidis. Nad suudlesid. Liikusin nende poole,kuid nad ei pannud mind tähele. Ma jäin tardunult seisma ja lõpuks märkas ka Edward mind.Ta proovis kohe püsti tõusta,aga see ei õnnestunud. Ma jooksin sealt ära,endal pisarad voolamas. Klubi ukse ees jäin seisma ja otsisin lähedal olevaid taksosid. Tee ääres seisis üks ja sinna poole hakkasin kõndima. Sadas vihma:mu juuksed,riided ja nägu olid märjad. Korraga kuulsin enda tagant "Jennifer!" See oli Edward,kes kuidagi suutis mulle järele jõuda. Ma kiirendasin sammu. "Oota mind! See oli arusaamatus.Me peame rääkima. Ma palun sind!" Jõudsin taksoni,kuhu istusin sisse."Palun Easton'i tänavale." ütlesin taksojuhile ja märkasin,et taksoakna taga seisis Edward. Ta ei teinud midagi,ainult vaatas mind, kuniks ära sõitsin.
***
Taksos hakkasin hullemini nutma,kuid proovisin emotsioone tagasi hoida.
Koju jõudes pakkisin koheselt asjad ja tellisin takso.Taksoga sõitsin enda korteri juurde ja vedasin oma kotid korterisse. Koheselt viskasin end voodile pikali. Mu pea oli mõtetest tühi. Ma nutsin end magama.
***
Ärkasin hommikul enda telefoni vibreerimise peale. Unisena hõõrusin oma silmi ja pärast võtsin oma telefoni kätte. See oli Edward.Ta oli mulle helistanud 9 korda. Panin kõne kinni ja lükkasin telefoni endast eemale. Sulgesin silmad ja proovisin uuesti magama jääda.
Kuulsin uuesti telefoni vibreerimist ja seekord võtsin vastu."Palun,ära helista mulle rohkem! Ma ei taha sinuga rääkida.""Vabandust,kuid usun,et minuga sa siiski soovid rääkida!" ütles naerdes võõras hääl. Ma ehmusin ja vaatasin kohe helistaja nime. "Mr.Willingson,palun vabandust. Ma ei arvanud,et see kõne on teilt." ütlesin talle ja kiirelt proovisin unest ärgata. "Keegi on teid vist tüütanud,kui võtate nii kõnesid vastu. Igatahes tahtsin küsida,kas te täna tööle tulete või on põhjus puudumiseks?" Tööle? Kiirelt vaatan telefoni kella ja see näitab 9.06." Vabandust,magasin sisse, kuid tööle olen siiski täna tulemas. Jõuan umbes 10." Kiirelt hüppasin voodist välja ja läksin enda garderoobi juurde. "Selge.Soovin teid kell 10 tööl näha!" ütleb Mr.Willingson mulle ennem kõne kinni panemist. Oeh,kiirelt on vaja käia pesemas,süüa hommikust,leida sobivad riided ja teha end korda.