Sinivaal √

34 päeva enne: Shh.. See olen mina.. Sinu Dylan..

Sini Vaal

22:22 Ma kirjutan täna varem sulle selle ülesande

Delysebelle Rozalie

22:23 Mis ma tegema pean siis?

Sini Vaal

22:23 See võib su jaoks päris hirmus ülesanne olla.

Delysebelle Rozalie

22:23 Enam pole vahet, mida ma tegema pean.. 

Sini Vaal

22:24 Sa pead tänase öö veetma ühes kummitavas mahajäetud majas. 

Delysebelle Rozalie

22:24 Üksinda?

Sini Vaal

22:24 Jah, üksinda.

Delysebelle Rozalie

22:24 Okei...

Tegelikult see ülesanne tekitas minus kõhedust ja külmavärinaid. Ma usun, et iga inimene tunneks end mitte just kõige paremini, kui ta peaks terve öö olema üksinda mingis kummitavas majas. Isegi kui see poleks kummitav koht, ikkagi oleks imelik ja hirmus tunne. Aga no ma võtan oma julguse kokku ja teen selle ära.

Sini Vaal

22:25 Ma kohe annan sulle aadressi. See koht pole su kodust väga kaugel.

...

 Jõudsin pisut lagunenud suure vana maja ette. Juba selle vaatamine ja mõtlemine, et ma pean seal mitu tundi olema, tekitas judinaid.

 Ohkasin sügavalt ning sammusin kartlikult ukse poole, mis täiesti kinni polnud. Neelatasin ning tõmbasin ukse lahti. Näitasin telefoniga valgust ning astusin sisse, sammud mu jalge all kajavalt kõlamas.

 Põrandal oli palju igasugust sodi ja kola.

 Järsku käis kerge uksepauk. Vaatasin enda selja taha ning jõllitasin ust, mis ise kinni oli läinud. Okei, hirm oli mu täielikult vallutanud.

 Üritasin endale selgeks teha, et ma vaid kujutasin ette ja ma panin selle ukse enne ise kinni.

 Läksin edasi, jõudes trepini, mille astmetele astudes see kriuksuvat häält tegi. Kui üles jõudsin, sisenesin ühte tuppa. See tundus olevat magamistuba.

Läksin voodiäärele istuma ning suunasin valguse seinale, millel rippusid vanad maalid. Ühel maalil oli mingisugune tüdruk, kellel olid pikad mustad juuksed. 

 Järsku kukkus see seinamaal kolinal maha. Ma tõusin kiljatusega ehmunult voodilt püsti ning ruttasin ukse poole, mis pauguga kinni läks. Ma tõmbasin seda, kuid ma ei saanud seda lahti. Ma hingeldasin ja värisesin. Ma kartsin iga millisekundiga aina rohkem.

 Toas kostusid veidrad helid ning ma üritasin uuesti ust lahti saada. Järsku see läkski õnneks lahti ning ma jooksin sealt ruumist välja, telefon kustunud ekraaniga mul tugevalt peos. 

 Ühel hetkel põrkasin ma kellegagi kokku ning ma kiljatasin jälle, pisarad mu silmist voolamas. Ma olin nii hirmul. Mu süda peksles mu sees. Ma värisesin tohutult.

 Järgmisel hetkel haaras tundmatu kogu mind enda embusesse. Ma tundsin koheselt ära, kelle käte vahel ma olin.

"Shh. Delysebelle.." sosistas rahustavalt tuttav hääl, "see olen mina.. sinu Dylan.."

 Ma ei teadnud, kuidas ta siia sattus ja mida ta siin tegi, kuid sel hetkel see ei huvitanudki mind. Ma lihtsalt kallistasin teda tugevalt vastu, teda mitte lahti lastes, tundes end tema käte vahel kaitstuna, unustades hirmu. Unustades kogu halva. Unustades maailma meie ümbert..