Sinivaal √

19 päeva enne: Ingellikult kaunis

"Kuhu kiirustad? Koju "Sinivaala" lõikumisülesannet täitma?" kuulsin selja tagant tuttavat õelat tooni.

Ma ei vastanud midagi, üritades mitte välja teha sellest, vaid vahetasin jalatsid ära ja võtsin oma kapist musta värvi jope, mille endale selga panin.

"Miks ei vasta?" seisis mu pikk klassivend mulle ette, kui olin kapi lukustanud ning mõned sammud teinud. Teised poisid olid pisut eemal ning vaatasid, kuidas ta mu ees tõmbles.

"Jäta mind rahule.." pomisesin ning üritasin temast mööda minna, kuid ta takistas mind.

"Lase tal parem ruttu lõikuma minna," lausus üks.

"Aa, no olgu, olen hea inimene ja lasen sul seda tegema minna," tuli ta mu eest ära, "edu, lipakas."

Hakkasin kiirematel sammudel lahkuma sealt. Kuulsin, kuidas nad veel midagi rääkisid ja naersid.

Kui koolimajast väljusin, sobrasin kotist oma telefoni välja, et vaadata kella. Avastasin, et keegi oli mulle kakskümmend minutit tagasi sõnumi saatnud.

Kellelt: *Tundmatu number*

Tule pärast tunde Malsie kohvikusse. Ootan sind siin :)

Kes see olema peaks? Dylan? Või äkki see on keegi, kellel on halvad kavatsused?

Kellele: *Tundmatu number*

Kes sa oled?

Kellelt: *Tundmatu number*

Tule ja sa ei kahetse :)

...

Lahkusin kodust ning olin teel Malsie kohvikusse. See ei olnud siit eriti kaugel, seega otsustasin minna jala.

Läksin sinna lootusega, et sõnumi saatjaks oli Dylan. See on õnneks kõige tõenäolisem variant. Kui seal isegi on keegi, kes soovib mulle halba, siis midagi hullu ei saa ju juhtuda. Kohvik on avalik koht ja me pole seal üksi.

Mõne hetke pärast tundsin väikseid vihmapiiske, mis vaikselt sadasid. See veel puudus. Ma just tegin oma juuksed korda ja nüüd kavatseb vihm kõik ära rikkuda? Loodetavasti ei hakka tugevamalt sadama. Ei soovi sellele kohtumisele märja kassipojana ilmuda.

Kui kohvikuni jõudsin, läksin sisse, viies silmad üle ruumi. Rahvast ei olnud siin ei vähe ega ka palju. Piisavalt.

Esialgu ei märganud ma kedagi tuttavat, kuid lõpuks nägin ühes aknaäärses lauas Dylanit. Teda nähes ilmus naerusäde koheselt mu huultele. Liikusin laua poole. Ta tõusis püsti, endal samuti muhelus suul, ja sammus kolm sammu ettepoole. Temani jõudes langesin kohe tema käte vahele.

Kui me eemaldusime, kohendasin veidi oma märgi juukseid ning istusin.

"Ahjaa. Vabandust, et ma nii kole välja näen.. Ma sattusin vihma kätte," ütlesin seda veidi naerdes.

"Ära aja," vaatas ta mulle silmasügavikku, "sa oled ingellikult kaunis.. Ilusaim tüdruk, keda ma eales näinud olen."

...

"Dylan," sõnasin, kui me tema kodu poole kõndisime.

"Kuulan," keeras ta oma pea minu poole.

"Tead, mis on imelik?"

"No räägi."

"Täna hommikul kirjutas kuraator, et minu ülesandeks kuni neljakümnenda üheksanda päevani on teha seda, mis mind natukenegi rõõmsamaks teeb, magada end välja, sinuga kokku saada ja midagi sellist. See on väga imelik," rääkisin talle.

"Hmm, on tõesti. Aga see on ju hea, kui sa ei pea endale viga tegema või midagi muud ebameeldivat," arvas ta.

"Kas teistel on ka sellised ülesanded?"

"Ei. Tegelikult peab viimased üheksateist päeva iga päev end lõikuma, kuulama seda muusikat, mida sulle saadetakse, vaatama neid videosid, ärkama neli kakskümmend ja rääkima enda sinivaalaga."

"Aga mis põhjusel mul kõik vastupidi on?"

"Sa oled meil lihtsalt eriline," naeratas ta.

Ma sain aru, et ta varjas oma naeratuse taga seda, mida ta tegelikult teadis selle kohta.