Sinivaal √

15 päeva enne: Oled mulle kallis

Dely: Kas sa tahaksid kokku saada siis?

Dy: Loomulikult

Dy: Väga tahaksin

Dy: Kuidas sa ennast tunned muidu?

Dely: Mul on parem olla

Dy: Kindel?

Dy: Ma võin sinu poole tulla

Dy: Muidu väljas külmetad end rohkem ära

Dely: Nu olgu

Dely: Millal sa tuled?

Dely: Kas sa üldse mäletad, kus ma elan?

Dy: Muidugi mäletan

Dy: Ma panen kohe riidesse ja hakkan liikuma

Dely: Olguu

Dely: Ma ootan juba

Dy: Mina ootan samuti

Dy: Tahaks sind juba näha jälle

...

 Kuulsin uksel koputust. Võtsin võimalikult kiirtel sammudel tee jalge alla. Koridori jõudes läksin avama ust, teades, kes see oli.

"Dylan!" ilmus naeratus automaatselt mu suule ning me haarasime üksteist embusesse.

"Ma igatsesin sind juba," laususin talle.

"Ma tunnen sinust puudust iga hetk, mil me koos pole," sosiskles poiss vastu.

 Ma lasin temast lahti, pearinglus ja köhahoog mind üheaegselt tabamas.

"Ma ei usu väga, et sul on parem olla," meenus talle, mida enne kirjutanud olin. Ta hoidis toetades minust kinni, et ma tasakaalu ei kaotaks.

"Ma tahtsin sind lihtsalt näha," vastasin alles siis, kui mul pisut parem hakkas.

"Arsti juures käisid?" küsis Dylan oma jopet seljast võttes.

"Ei. Mida see arst ikka teeb.." tundus see mulle mõttetuna.

"Vaatab sind üle ja kirjutab sulle rohud välja."

"Küll ma.." segas köhimine mu juttu, "ravin end ise terveks."

"Teed oled joonud?" tekkis tal uus küsimus, kui me sammud mu toa poole seadsime.

"Ühe korra."

"Mis ühe korra? Pead rohkem jooma," rääkis ta minuga juba nagu lapsega, "mine voodisse, ma lähen teen sulle teed."

 Ma turtsatasin naerda ning läksin voodisse. 

"Ja miks sa nii paljalt ringi käid?"

"Sest ma olen muidu teki all soojas ja paksemate riietega on väga palav nii."

"Pane vähemalt soojad sokid jalga."

"Jah, issi," muigasin ning võtsin voodi kõrval vedelevad väga pehmed valged sokid, mis ma endale jalga ajasin.

"Kus teil need teepakid on ja mis maitselist sa soovid?"

"Maasika. Need on seal kraanikausi lähedal asuval riiulil."

"Jood meega?"

"Mhm. See meepurk on seal samas."

 Varsti oli poiss läinud ning ma jäin teda pikutades ootama.

Mõtlesin ja naeratasin endamisi. Ta oli kuidagi nii hooliv.

...

 Avasin tasapisi oma silmad, nähes enda ees poissi, kes hetkel telefonis oli. Ma olin vahepeal unne hõljunud. Kui ma oma pilgu hetkeks ekraanile suunasin, nägin, et ta oli twitteris. Ta läks oma profiilile ning ma nägin tema kasutajanime. Ma ei teadnudki, et tal on twitter. Mõtlesin hiljem teda seal üles otsida.

"Mis kell on?" küsisin, tundes, kuidas kurk tulitab.

"Seitse."

"Mh, mul tulevad varsti vanemad koju. Neile ei meeldiks kedagi siin näha."

"No olgu. Ma hakkan siis sättima."

 Ta tõusis püsti, mina samuti, ning me hakkasime koridori poole liikuma, hoides teineteise kõige pisemast sõrmest kinni.

 Kui ta end riidesse oli saanud saatsin teda ukseni.

"Homme tulen ka su juurest läbi?" küsis poiss.

"Mhm," saatsin talle naeratuse ning ta vastas samaga. Me kallistasime.

"Oota, aga kuhu ja millal sa siis ikkagist minema pead millalgi?" küsisin ruttu.

"Ma kunagi hiljem vastan sellele," ütles ta vaid ning surus mulle väikse musi laubale.

"Tsau, homme näeme," avas ta ukse ja astus välja.

"Oled mulle kallis," vaatas ta mind veel viimast korda ning sulges ukse.