Sinivaal √

5 päeva enne: Anna andeks

Dely: Dylan, ma käisin emaga arsti juures, sest ma olen kuidagi pikalt haige olnud

Dely: Võeti verd ja tehti kopsudest pilt

Dely: Homme saan teada, kas mul on kopsupõletik

Dely: Mingi köharohu ja antibiootikumid ostsime ära juba

Dy: Väga hea, et lõpuks ära käisid

Dy: Loodan väga, et sul seda kopsupõletikku pole

Dely: Kas sa muidu selle video võtsid maha?

Dy: Veel ei. Varsti võtan

Dy: Ahjaa, sulle pakuti lauluvõistlusel osalemist

Dely: Mis asja?

Dely: Ei-ei

Dely: Kindlalt mitte

Dely: Mul niigi mark maas su pärast..

Dy: Sul on hea hääl, Del

Dy: See võib sulle tulevikus kasu tuua

Dy: Mõtle selle peale veel

...

Olime Dylaniga jälle voodis pikali. Ega ringi karata ma polekski suutnud, sest mu enesetunne oli pigem halvemaks kui paremaks läinud.

 Vaatasin sinivaala kuju, mis oli poisi ülestõstetud varruka alt nähtavale tulnud. Vaatasin ka enda käel asetsevat vaala kujulist armi. Mõeldes sellest ülesandest, meenus mulle, et juba mõne päeva pärast peab Dylan ära minema. Muidugi seda ta pole ikka veel öelnud, kuhu, aga ta lubas, et tuleb veel tagasi. Nii et õnneks näen ma teda kunagi veel. Kui aus olla, siis ma mõtlesin tihti sellest, et see päev läheneb. Ma tundsin kartust.

"Dylan.. Kuna varsti me vist ei näe pikalt, kas sa oleksid nõus, kui me läheks koos kuhugi ja oleks mõned päevad ainult kahekesi? Näiteks lähme metsa, linnast eemale. Oleme rahulikult koos, ööbime telgis.." kujutasin ma seda juba ette. 

Sooviksin väga seda aega ära kasutada, nii palju kui veel võimalik.

"Arvad, et on hea minna sinna haigena? Muidu meeldiks see plaan mulle väga, aga su tervis on nõrk ja võib-olla on sul kopsupõletik.. See ei teeks sulle head. Külmetad end rohkem ära. Me võime sinu või minu pool ka olla nii, et oleme viimased päevad koguaeg koos."

"Aga kui mul kopsupõletikku pole, kas sa siis oled nõus? Palun.. Ma tunnen end palju paremini juba.. Üritame end soojas hoida. Väljas pole ka nii väga külm ju.."

"Ma ausalt väga tahaks, aga.."

"Dylan, palun.. Kasutame seda aega maksimaalselt.." kippusid pisarad mulle silma sellest mõttest, et juba varsti ta läheb ja ma ei teagi, kas ta ikka pöördub veel tagasi. Äkki ei taha ta mulle seda lihtsalt öelda..

 Ta vaatas mu vesiseid silmi, endal ka pisarad silma ilmumas, ning pühkis õrnalt oma sõrmeotsaga mu põske, millele paar hetke tagasi kibe veetilk langenud oli.

"Miks sa mulle veel ei ütle, kuhu sul minna on vaja? Kas sa pead kolima? Kui kaugele sa lähed? Kas sa lubad mulle kindlalt, et ma näen sind kunagi veel kord?" muutusid mu silmad aina udusemaks. 

Ma vajan teda enda kõrvale. Ma ei taha olla temast lahutatud. Ta on selle aja jooksul mulle pööraselt tähtsaks saanud. Ma olen nagu lill ja tema justkui vesi, mida mina elamiseks vajan..

 Mu pisarad said aina rohkem hoogu juurde ning poiss haaras mind tugevalt enda käte vahele, silitades käega üle mu pea.

"Anna andeks.." sosistas ta ning ma tundsin, kuidas väike piisk mu õlale langes.