Sinivaal √

12 päeva pärast: Dylani kiri

 Tulin koolist ja viskasin koolikoti enda tuppa jõudes nurka. Jube, kui väsinud ma olin. Viimased päevad pole ma mitte midagi muud teinud kui mõelnud Dylanist ja õppinud. Mul on vaja päris palju töid järgi teha, samal ajal üritades aru saada ka uutest teemadest. Raskemaks teeb see, et mul puudub keskendumisvõime ja ma lihtsalt ei suuda õppida. Ma tunnen, kuidas mu pea oleks justkui ummistunud. Ka mured, mis mu peas tiirlevad, raskendavad keskendumist.

"Puhkan veidi ja siis hakkan õppima," viskasin end voodisse pikali, näoga seina poole, ning sulgesin silmad.

 Võtsin segava telefoni oma taskust välja ning hakkasin seda ära panema, kuid siis tõmbasin selle endale ikkagi näo ette.

Dely, sul pole mõttet vaadata, kas ta on sulle kirjutanud või ei. Möödunud on üle nädala. Ta pole näinud su teksti ega näegi enam.. Ja sa tead seda.

Ei, ei, ei. Ma ei loobu uskumast ega lootmast, et tuleb päev, mil ta mulle kirjutab või isegi uksele koputab.

Sa lihtsalt ei suuda leppida sellega, et ta on surnud..

Ta ei ole surnud!

Sellele mõeldes hakkas mul kurgus jälle kipitama.

 Korraks otsustasin ikkagi snapi avada. Ma olen talle vahepeal tohutult palju kirjutanud, nii et kui ta peaks kunagi lugema, siis läheks sellega sama kaua aega nagu raamatu lugemisega. Mul oli kogu tekst seal ära ka salvestatud, sest mul oli kombeks seda snapis teha.

 Dely: Dylan, ma ootan su ära.

Dely: Ma tean, et sa tuled tagasi..

 Tundsin peavalu. Hakkasin juba tõustes kapi poole minema, kus oleks pidanud olema purk valuvaigistitega, kuid siis meenus mulle, et see kukkus mul eile voodi ja seina vahele ning ma ei viitsinud otsima hakata. Tulin voodist välja ning üritasin seda seinast eemale lükata. Kui vahe oli piisavalt suur, läksin voodile tagasi ning upitasin käega voodi ja seina vahele. Tundsin end käe all midagi pehmet. See tundus olevat riideese. Tõmbasin selle välja ning vaatasin mõned sekundid liikumatult käe haardes olevat hallikas toonis dressipluusi, mis üks päev Dylanil seljas oli. Pühkisin selle puhtaks, sest see oli veidi tolmune. Ausalt öeldes polnud mul seal tõesti päris puhas.

 Kui ma olin tolmust vabaks saanud, surusin poisi riideeseme endale tihedalt vastu, tundes tema lõhna, mis seal ikka veel tugevalt küljes püsis. See oli lõhn, millest ma juba pikka aega puudust tundsin. See oli lõhn, mis tekitas mulle Dylani läheduse tunnet..

 Ühel hetkel märkasin ma kokkuvolditud paberit oma voodil, mida mõned hetked tagasi ei olnud. Võtsin selle paberi ning kui ma avasin selle, oskasin aimata, et see oli ilmselt Dy pusa taskust välja kukkunud, sest seda teksti uurides sain ma aru, et see kuulus talle.

Kõige enam painab mind mõte sellest, et Delysebelle mängib "Sinivaala". Ma tean täpselt, mis juhtub, kui saabub viimane päev, kuid ma pean midagi ette võtma. Ma pean mõtlema välja, kuidas teda sellest värdjalikust mängust välja saada. Ma ei saa lasta sel lõppeda nii. Eriti veel temaga. Tüdrukuga, kes mulle juba aastaid tagasi väga meeldima hakkas. Jah, esimesed seitse klassi käisin ma seal koolis, kus temagi. Ma olin temasse armunud. Ma mõtlesin temast iga päev ning teda nähes hakkas mu süda nii kiiresti lööma, naeratus tuli iseenesest näole ning mu sees valitses täiesti teistsugune ja võimas tunne. Muidugi minu poole ei vaadanud ta kunagi. Ma olin temale märkamatu. Oleksin saanud parandada seda, aga ma ei julgenud temaga rääkima minna.

 Kaheksandas klassis vahetasin ma kooli ning seal ma tutvusingi nendega, kes on praegu "Sinivaala" juhid. Nad võtsid mind enda kampa, kuid ma ei tundnud kunagi, et nad oleksid olnud mu päris sõbrad. Mulle ei meeldinud nende iseloom. Nad olid nii ülbed ja sattusid alatihti pahandustesse. Nad alustasid juba varakult suitsemisega ja joomisega. Ma olingi nendega vaid selle pärast, kuna ma ei tahtnud üksi olla.

Alles siis hakkasin ma nendega tutvumist tõsiselt kahetsema, kui ühel õhtul Jack tegi ettepaneku, et me võiks luua mängu, millesse me depressioonis inimesed haarame, ning surus mulle peale seda, et ma lööks nendega kaasa. Ta ähvardas mind ning mul ei jäänud midagi muud üle.

 Kui mind Delysebelle kuraatoriks määrati, ei osanud ma esialgu arvatagi, et see oli tema.. Ma ei olnud varem kordagi tema nime kuulnud. Tema pilte vaadates tundus ta mulle kuidagi väga tuttav, aga ta oli nii palju muutunud ja piltidel tundus ka pisut teistsugusem, et ma ei tundud teda kohe ära. 

Kui meie pilgud seal haiglas kohtusid, sain ma koheselt aru, kes ta oli, ning vihkasin end iga hetkega aina rohkem. 

Selle eest, et ma pidin viima enda jaoks maailma armsaima tüdruku enesetapuni...