Sinivaal √

33 päeva enne: Jack?

Sini Vaal

04:20 Tänaseks ülesandeks on minna lihtsalt kõrgele katusele istuma, jalad üle ääre rippumas.

Delysebelle Rozalie

04:21 Mulle sobib

...

Delysebelle Rozalie saatis foto.

 Olin pool tundi katusel lihtsalt istunud ja mõelnud, näol rahulik ilme. Ma ei suuda kirjeldada seda, kui õnnelik ma olen, et Dylaniga kõik korras on.. Kui ma temaga eelmisel ööl seal majas kokku põrkasin ja ta mind kallistas, tabas mind tohutu tunnete laviin. Me kallistasime vähemalt kümme minutit ja mul oli nii raske temast lahti lasta. 

 Järsku tundsin, kuidas keegi oma käed mulle selja tagant ümber pani.

"Dylan," sõnasin pead keerates ning naeratasin. Ta naeratas mulle vastu.

"Mida sa siin teed?" uurisin temalt.

"Tulin jalutama ja nägin sind sellel katusel istumas," lausus ta. Oh, kuidas mulle tema põselohud meeldivad.. Ja tema naeratus.. Ja see pilk.. Üleüldse meeldib mulle tema juures kõik.

"Mis sa arvad, kui me täna minu poole läheks? Mul pole isa kodus," pakkus ta ning me vaatasime kaugustesse. Praegu oli kena päikesetõus.

"Olguu," sobis mulle. Ma tahaksin temaga võimalikult palju aega veeta. Enne, kui ma siit maailmast lähen..

 ...

Dely: Mul on suur mure :(

Dylan D: Räägi, väikseke :(

Dely: Üks armas poiss jättis mind enda tuppa üksinda ja lubas, et minuti pärast tuleb ta tagasi, aga möödas on juba kolm minutit ja ma igatsen teda :(

Dylan D: Oh sind, ma kohe tulen juba ♥ Aga ole ettevaatlik, sest ma ründan sind mõne suure kalliga, eks

Dely: Ma ootaaaan

Dely: Mida sa teed seal üldse?

Dylan D: Oot

Dely: Ma ei jaksa enam. Ma olen suremas. Viis minutit on möödas.

Dely: Oh, keegi tuleb mind päästma vist.

Dely: Ma kuulen ta samme lähenemas ♥

Dely: Yay, sa tulid ♥

Dylan D: Ja kohe ründan ka.

 Dylan pani telefoni enda käest ära ja sammus voodi poole, mille peal ma kõhuli pikutasin. Ta langes mütsatusega kõhuli voodisse ning pani oma käe ümber minu. Keerasime mõlemad paremale küljele ning ta võttis mu endale kaissu, mind kõvasti kallistades.

"Sul on nii hea lõhn," sosistas ta, "millal me magama jääme üldse? Kell on pool üks."

"Mul tegelt praegu juba uni silmas," sulgesin oma silmad mõneks hetkeks.

"No siis hakkame tuttu sättima."

 Järsku kõlas koputus. Poiss tõstis pea üles ning kuulatas.

"Ma lähen vaatan, kes keset ööd ukse taga on.." ütles ta mõtlikult mind lahti lastes ning tõusis püsti, "jää palun siia."

Ta lahkus toast. Tõusin püsti ning hakkasin ka koridori minema, ignoreerides tema palvet. Ma veidi kartsin, et see, kes seal ukse taga oli, võis tulla siia halva kavatsusega.

 Jäin nurga taha seisma ning kuulasin.

 Dylan keeras ukse lukust lahti ja avas selle.

"Jack?" oli ta üllatunud.

Oh ei, see on tema..