Sinivaal √

3 päeva enne: Ära muretse

"Sa ütlesid, et oled terve," kommenteeris Dylan mu köhimist ja halba enesetunnet.

"Ma tean.. Ma tahtsin lihtsalt sinuga olla."

"A homme lähme siis koju, eks?"

"Ma ei tea. Need kaks päeva läksid nii kuradima kiiresti," ohkasin, sest ma oleksin tahtnud temaga pikemalt olla.

"See-eest olid need ilusaimad päevad mu elus," naeratas poiss ning hetke pärast tundsin taas tema ihaldusväärseid huuli.

"Oota korra," palus ta ning läks korra telki. Istusin ja vaatasin, kuidas võimsast lõõmavast lõkkest oli saanud omatte vaikselt loitlev tuli, mis hubaselt praksus. Youtube'i playlist, mis taustaks käis, lasi kuuldavale vana hea laulu "A thousand years", mis veel eriti mõnusa rahuliku tunde mulle sisse tekitas.

 Mõne hetke pärast tuli Dylan tagasi, käes taevalatern ja tikud.

"Lähme siit veidi eemale," tegi ta mõningad sammud järvele lähemale, mina tema järel.

"Nii, hoia seda" palus ta ning pani tiku põlema.

 Ta süütas papitüki ning me hoidsime laternat nii, et see täituks. 

"Kui me laseme selle lendu, siis soovi midagi," naeratas poiss.

"Mhm, olgu," mõtlesin ma oma soovi peale.

Natukese aja pärast lasime sellest lahti, vaadates, kuidas see aina ülespoole hõljus, ning haarasime üksteise käest kinni.

Ma soovin, et ma saaksin olla koos Dylaniga kuni oma viimase südamelöögini..

Pilk püsis ikka veel kõrgel lendleval objektil.

See jäi aina väiksemaks ja väiksemaks, kuni see lõpuks kadus meie silmapiirilt.

"Lähme telki?" vaatas ta minu poole.

"Mhm," nõustusin ning me hakkasimegi sinnapoole minema.

"Oot, käin ruttu kusel ära," asetas ta telki jõudes oma telefoni koti peale ning lahkus.

 Ümisesin laulu, mis mind kummitas, kui ühel hetkel hakkas Dylani telefon mõneks hetkeks värisema, samal ajal kõlamas helin. Keegi oli talle sõnumi saatnud.

 Kuigi uudishimu näris mind, ei hakkanud ma ise seda lugema.

 "Keegi saatis sulle sõnumi," teatasin, kui poiss tagasi tuli.

"Sa lugesid seda?" küsis ta, võttes mobla enda kätte ja avades ekraani.

"Ei lugenud," vastasin ausalt.

Ta istus minu kõrvale ja luges oma sõnumit. Kuna ta hoidis seda just nii, et ma ka nägin, siis ma viskasin pilgu üle teksti.

Kellelt: Jack

Sul on meie kokkulepe veel meeles ikka?

"Kokkulepe?" lipsas see mu suust välja. "Mis kokkuleppest ta räägib?"

"Ah, see ei ole midagi erilist," tegi ta mu laubale musi. "Ära muretse, kallike."

Jajah, muidugi..