Mässajad

5

Romilda

"No nii, see on meie väike elamine. Mul on kõik koristamata, aga ära pane tähele eks?"jutustas poiss.

Noogutasin. Karlos juhatas mind kohe oma tuppa, kus oligi veidi sassis, kuid ma ei kurtnud. Siin oli parem kui keldris.

"Kus ma magan?"küsisin ma. Poisi kõrval voodis ma küll magada ei kavatsenud. Vähemalt kindlasti mitte kohe praegu.

"Koristame siin natuke ära ja siis ma toon sulle madratsi siia."

"Okei."

Mina hakkasin tuba koristama, Karlos tõi samal ajal madratsi ja pumpas selle täis. Mõne aja pärast oli mul tuba koristatud. Karlos pani madratsi toa keskele ning tõi mulle siis linad ja voodipesu.

"Ma loodan, et see on okei."ütles Karlos, kui kõik valmis oli.

"Jah. Tänud, et lubad mul siia jääda."

"Pole tänu väärt."

Panin spordikoti madratsi kõrvale ning jäin siis Karlosele otsa vaatama. Ta muigas.

"Mis sa vaatad?"küsis ta.

"Päris pöörane, mis?"

"Jah. Sa oled üks kummaline tüdruk, Romilda."

***

Hommikul ehmatasime mõlemad end üles. Karlose telefon helises. Poiss kobas selle järgi ja oigas.

"Jaa, mis on?"küsis ta oma unise häälega. Tundsin teisel pool toru ära Stina hääle.

Ootasin, kuni ta kõne lõpetas. Jäin poisile küsiva näoga otsa vaatama.

"Stina sai kainestusmajast välja. Ta viidi sinna eile õhtul, karistuseks või nii."

"Ja mis ta siis nüüd tahtis?"

"Tahtis, et ma talle oma mootorrattaga järgi läheks. Hui lähen ka."

"Nii kuri siis kohe."

"No mis asja ta helistab siis kell kaheksa hommikul."

"Minul läks uni juba ära."

"Ma magaks veel kaks tundi."

"Ma teen meile kohvi. Mis sa arvad?"

"Okei. Ma tulen kaasa."

Läksime koos kööki ning Karlos otsis kõik vajalikud asjad välja. Tegin kohvi valmis ja valasin kohvi tavalistesse kruusidesse. Ulatasin poisile kohvi ning istusin ta vastu laua taha.

"Tohin ma sinult midagi küsida?"

"Küsi."

"Miks sa lastekodust põgenesid?"

"Sest mulle ei meeldinud seal."

"Kuidas sa sinna sattusid?"

"Ma ei tea, kas ma nüüd tahan sellele vastata."

"Olgu, saan aru. See vist oligi liiga isiklik küsimus."

"Ma võibolla räägin. Kui ma olen sind natuke rohkem tundma õppinud. Mu minevik on valus ja ma ei tulnud siia, et seda uuesti ja uuesti läbi elada."

Karlos noogutas mõistvalt. "Saan aru."

Naeratasin poisile. Õnneks oli ta mõistev ega küsinud rohkem üleliigseid küsimusi. Ma tulin ju siia otsima uut elu, rohkem mässu ja head seltskonda. Ma vajasin seda nagu inimesed vajad hapnikku.

Kui olime kohvi ära joonud, loputas Karlos kruusid puhtaks ning läksime tagasi poisi tuppa. Oleksin tahtnud päevikusse sissekande teha, kuid siin ma seda teha ei saanud. Vajasin privaatsust.

"Mis me siis täna teeme?"küsisin ma.

"Ma helistan Jasperile ja siis vaatame."

Noogutasin. Karlos valis Jasperi numbri ning ootas. Lõpuks võeti teisel pool telefoni kõne vastu. Pärast kõne panime end mõlemad kähku riidesse, mina riietusin vannitoas, ja läksime õue Jasperit ootama.

"Kus Jasper muidu elab?"uurisin ma.

"Siit paar tänavat edasi."

"Miks me tema juurde ei või minna?"

"Sest tal on natuke probleeme. Kodus."

"Olgu."

"Hei!"

Nägime Jasperit, kes meile lehvitas. Lehvitasime mõlemad vastu. Jasper jõudis hingeldades meie juurde.

"Noh, kuhu me täna lähme?"

"Lähme kõigepealt Stinale järgi. Ta jäeti ööseks kainestusmajja."

"Mis asja? Ma kuulen sellest esimest korda."

"Stina helistas mulle kell kaheksa hommikul, et tule järgi. Lähme vaatame, kas ta on ikka seal. Ma lähen võtan oma mootorratta."

Järgnesime Karlosele, kes garaažit oma motika võttis ning sellega kohe ees minema pani.