Mässajad

9

Jasper

Istusin rehabilitatsiooni keskuse ees olevas bussipeatuses ja tõmbasin suitsu. Suits rahustas mind. Kõik mõtted olid mu peast kadunud.

"Mulle ka suitsu jagad?"küsis Romilda, istudes mu kõrvale.

Ohkasin, kuid jagasin talle suitsu sellegipoolest. Jäin taas tüdrukut vaatama. Kuidas sa keegi suitsetades nii lummav ja ligitõmbav olla? Pidin tunnistama, et see tüdruk hakkas mulle aina rohkem meeldima. Ta oli salapärane ja samasugune mässaja nagu mina.

"Mida sa vaatad?"päris tüdruk.

"Kas ütlen ausalt?"

"Ausus ennekõike."

"Ma vaatasin kui lummav sa oled."

Tüdruk nihkus mulle lähemale ja puhus mulle suitsu näkku. Puhusin talle vastu.

"Sa ühte nalja lugu tahad kuulda?"küsis tüdruk minult.

Noogutasin. "Miks ka mitte."

Tüdruk jutustas mulle loo, kuidas nad olid koos lastekodu lastega läinud laagrisse. Seal oli üks tüdruk, kes viidi öösel koos oma voodiga lageda taeva alla magama ja pärast hommikul ärgates oli tüdruk täiesti ära ehmatanud.

"See võis päris lõbus olla."sõnasin ma, kui tüdruk oli oma jutu lõpetanud.

Ta noogutas nõustumise märgiks. Ta viskas suitsu lähimal olevasse prügikasti ja ma järgisin ta eeskuju. Panin ühe juuksesalgu Romilda kõrva taha, mis enne tuule käes lendles.

"Sul on ilusad silmad."sosistasin ma tüdrukule.

Ta ei vastanud midagi. Ta hingamine kiirenes, kui ma talle veel rohkem lähenesin ja teda õrnalt suudlesin. Silitasin õrnalt ta põske.
Meie suudlus kestis vaid paar minutit, sest meie juurde ilmus Karlos. Kirusin poissi mõttes.

"Hei, noored!"hüüdis Karlos.

Romilda tõmbus minust eemale ja vaatas hoopis Karlose poole. Karlos istus täpselt meie vahele.

"Mis te plaanite siis kah?"küsis ta.

"Ei midagi."vastasin õlgu kehitades.

"Johanna plaanib majapidu teha."mainis Karlos.

"Me peaks minema."sõnasin ma.

"Ma lootsingi, et sa seda ütled."

"Mis kell pidu hakkab?"

"Kell kümme."

"Selge."

***

Kell kümme olime Johanna maja ees. Seal oli nii palju rahvast kokku tulnud. Nägin, et meie poole tulid Gustav, Hans ja Niklas. Poisid ulatasid meile kõigile topsid alkoholiga.

"Mul on hea meel sind näha, Romilda."ütles Hans tüdrukule.

"Minul sind ka."

"Lähme terassile. Seal saab süüa."sõnas Gustav. Järgnesimw kõik Gustavile välja.

Väljas istusid enamus peolised, ajasid juttu, naersid ja sõid. Nähes laual kartulisalatit ja grilli tundsin, kui tühi mu kõht tegelikult oli. Võtsin papptaldriku ja ladusin endale kõike taldrikule.

"Mõni on päris näljane."

Vaatasin muigava Romilda poole. Muigasin vastu. Istusin ühele vabale toolile ja nautisin sööki.

"Nii, kuulake kõik!"karjus Johanna. Ta keeras muusika vaiksemaks, et kõik ikka kuuleksid.

"Olge kõik vait, peokorraldaja räägib!"karjus üks suvaline kutt, keda ma ei tundnud.

"Ma loodan, et kõikidel on sitaks vinge pidu ja et te kõik naudite seda!"

Tüdruk kiljus jutu lõpus elavalt ja teised karjusid temaga kaasa. Johanna oli tüdruk, kes suutis kõik elama panna. Ta suutis alati rahva endaga kaasa tõmmata.

Kui olin enda toidu ära söönud, viskasin nõud prügikasti ning läksin Karlose juurde. Romilda oli kuhugi kadunud, samuti olid kadunud Niklas, Gustav ja Hans. Lootsin, et Romilda jälle Hansuga ei sehkeldanud. Mõte neist koos ajas mul südame pahaks.

"Kus meie seltskond on?"uurisin ma Karloselt. Keegi oli taas muusika käima pannud ja ma nägin rahvast muru peal tantsimas.

"Ma ei tea. Sisse kuhugi. Romilda läks uut jooki tooma endale."

"Ma loodan, et ta Hansuga ei ole."

"Mis sul nende vastu on?"

"Ah, ei midagi."

"Ma tean! Sa oled Romildasse armunud!"

"Ei ole. Ja ära karju nii kõvasti."

"Jajah. Seda räägivad nad kõik. Tule, lähme ka uut jooki võtma."

Läksime kööki, kus askeldas ka Romilda koos veel ühe tundmatu neiuga.

"Poisid, kas tahate ka, et Gerda teile kokteili teeks? Ta on oma ala meister."

"Ära liialda. Ma õpin seda vabast ajast."ütles Gerda nimeline tüdruk.

"Sega siis meile ka midagi kokku."palus Karlos.

"Hea küll. Kas midagi kanget või lahjat?"

"Ikka midagi kangemat."lausus Karlos silma tehes.

"Saab tehtud, söör."