Mässajad

19

Jasper

Seisin politseijaoskonna ees, kus ma alles eelmine õhtu tagasi laamendamas käisin. Ei, ma ei läinud ennast üles andma. Olin eile õhtul kodus kõige üle järele mõelnud. Ma pidin isa üles andma. Ma ei tahtnud enam sellises kodus elada.

Võtsin ennast kokku ja avasin ukse. Mul oli kõik peas läbi mõeldud, mida ma räägin ja mis ma rääkimata jätan. Näiteks asjad enda kohta. Karlos oli pakkunud, et tuleb kaasa ja ütleb par sõna minu kaitseks, kuid ma tundsin, et pidin ise hakkama saama. Ta on mind niigi palju aidanud.

"Tere. Mul oleks abi vaja."

***

Pärast lahkumist oli mul hea ja kuidagi vaba tunne. Viimaks sain kellelegi oma murest rääkida. Kodune olukord oli mu hinge närinud juba tükk aega, kuid ma ei julgenud sammu siia poole astuda. Ma arvasin, et mind ei usuta. Ma arvasin, et mind ei aidata. Kuid nagu Romilda ütles, siis mind aidatakse. Ja tal oli õigus.

Seadsin sammud Kaubamaja poole. Pidin seal Karlosega kohtuma. Olin oma mõtetes ja esialgu ma ei kuulnudki, kui mind kõnetati. Teine kord aga pöörasin ma ümber ja võpatasin. Mu ees seisis üks isa sõber. Ma ei mäletanud täpselt mehe nime, kuid see polnudki oluline. Oluline oli see, et ta oli mind näinud. Teolt tabanud.

"Ma nägin sind, Jasper. Politsei juures."ütles mees tõsise häälega.

"Sa jälitasid mind või?"

"Juhuslikult nägin. Sa andsid oma isa üles, jah?"

"Mis see sinu asi on?"

"Su isal on õigus. Sa oledki ülbe."

"Tead, mine kuskile nurka ja joo ennast täis. Seda te ju joodikud teetegi päevad läbi, mis?"

Mees tuli äkitselt minu juurde ja haaras mu särgikraest. Tundsin ta alkoholist läppunud hingeõhku oma näol. Mul pidi süda pahkas minema.

"Sina hoia ennast tagasi. Või muidu..."

"Või muidu?"

"Sul läheb halvasti."

"Ma olen ka paremaid ähvardusi kuulnud."

"Me ei ole mehed, kellega sa mängida võiksid. Jäta see endale meelde."

Mees laskis mu krae lahti, vaatas mulle veel korra silma ja läks edasi. Mu esimene mõte oli see, kas mees läheb kohe isa jutule või ei. Otsisin taskust välja oma suitsupaki.

"Hei, Jasper!"

Nägin enda ees Karlost, kes minu poole sammus. Tema kõrval kõndis Romilda, tüdruku juuksed lehvisid tuule käes ja ma naeratasin. Iga kord, kui ma teda nägin, armastasin teda aina rohkem.

"Kuidas sul läks?"küsis tüdruk.

"Normaalselt ma arvan."vastasin ma, puhudes talle suitsu näkku. Tüdruk muigas.

"Kas midagi juhtus?"uuris Karlos.

"Juhtus. Üks isa sõber nägi mind, kui ma politseisse läksin."

"Mida ta sulle ütles?"

"Ähvardas mind. Ma muidugi ütlesin talle vastu ka."

"Äkki sa poleks pidanud."arvas Karlos.

"Nad ei saa minuga midagi teha."ütlesin ma naerdes.

"Kui sa nii arvad."

Viskasin suitsu maha ja astusin sellele korraks peale. Ma ei suutnud enam kauem vastu pidada, läksin tüdruku juurde ja suudlesin ta paljast õlga.

"Ausalt, võtke tuba."sõnas Karlos silmi pööritades.

"Sa oled lihtsalt kade."ütles Romilda vastu.

"Muidugi."vastas poiss sakrastiliselt.

"Muide, miks sa Helenat kaasa ei võtnud?"küsisin ma.

"Tal oli mingit tegemist."vastas Karlos.

"Kas teil on juba ammu mingi teem või?"küsis Romilda, kui me edasi jalutasime.

"Noh, kuidas seda võtta. Helenal olid vist alati tunded mu vastu. Mina ise ei saanud aru, et minul tema vastu võiksid tunded olla."

"Vähemalt said sa sellest praegu aru."ütlesin mina.

"Jah. Helena on väga tore tüdruk."

Ühel hetkel Romilda mu kõrval jäi seisma ja vaatas enda ette. Ta suu oli lahti, kuid sõnu ei tulnud.

"Mis juhtus, Romilda?"küsisin ma murelikutlt.

"Seal.... Ma näen oma isa."