Mässajad

4

Jasper

Kell oli saamas üks ja me jalutasime raudteejaama poole. Uus tüdruk Romilda oli end täiesti põhja joonud ning Karlos aitas teda. Ta oli tüdrukute suhtes alati abivalmis.

"Kuulge, maaliks rongide paar grafitit."pakkus Janar välja.

"Mina olen nõus."ütles Romilda.

"Mina ka."ütles Stina. Tüdruk oli vahepeal isegi kodus käinud ja oma konstakingad tenniste vastu vahetanud, et saaks meiega ikka kaasas käia. Nende kontsadega, mis tal enne jalas olid, ei saa ju kuidagi liikuda.

Janar võttis kotist välja spreivärvid ja andis igaühele ühe. Niklas joonistas kohe rongiküljele peenise, ise selle üle kõige rohkem naerdes.

"Sa oled ikka lapsik."sõnas Johanna silmi pööritades.

"Ma tean."

Romilda maalis rongi peale kaks suurt silma. Kui ta pani tähele, et ma teda vaatasin, läksin ma tema juurde.

"Mis sa joonistada plaanid?"küsis ta minult.

"Ma ausalt ei tea veel."

"Kurat, mendid!"karjus Karlos ja viskas oma värvi kusagile kaugele, pannes ise juba jooksu teises suunas.

Kõik tormasid järsku erinevates suundades. Ka mina kuulsin nüüd politseisireenide häält meile lähenemas. Me olime jamas.

Jooksin kiiresti Romildale järele. Peitsime ennast kõrgesse roostikusse. Püüdsin oma hingeldamist kontrollida. Romilda mu kõrval vaevu hingeldas. Võibolla oli ta harjunud jooksma.

"Mis sa arvad, kus nad on praegu?"küsisin ma sosinal.

"Ma ei tea."vastas ta õlgu kehitades.

"Ou, teie."

Pöörasime end ümber ja nägime Karlost, kes meie juurde istus. Kõik olid kuidagi järsku kaineks saanud.

"Kus teised on?"uurisin ma. Olin tegelikult teiste pärast mures.

"Panid kuskile jooksu. Nägin viimati, kuidas Stina koperdas ja Niklas teda püsti aitas."

"Loodame, et kedagi kinni ei nabita."

Meie vahele saabus vaikus. Kõik ootasid hetke, millal saaks rahus peidust välja tulla. Tegelikult just selliste hetkede nimel ma elasingi. Mässu nimel. Selle nimel, et ma saaksin korrakski enda probleemid unustada.

"Õhk on vist puhas. Lähme Janari juurde."

Janar elas Õhtukalda tänavas. Tulime roostikust vaikselt välja ning kontrollisime, kas õhk on tõesti puhas. Ühtegi politseiautot me ei näinud.

"Vot see oli vinge!"hüüdis Romilda.

"Tasa, me võime vahele jääda."kurjustas Karlos tüdrukuga. Kuid mina nõustusin. See oli vinge.

"Ära ole selline pehmo."

"Mina ja pehmo? Ma võin sulle vastupidist ka tõestada."

Romilda hakkas naerma. Kui asi puudutab natuke mässu võib Karlos tõesti pehmo olla. Ta pole tüüpiline paha poiss. Selles suhtes olime erinevad.

"Hei, kutid!" Janar jalutas meie ees ja me jooksime kuti juurde.

"Kus teised on?"küsisin ma.

"Stina saadi kätte tänu sellele, et ta koperdas. Johanna ma saatsin koju."

"Stina on nüüd ju jamas. Kas ta annab meid ka välja?"

"Vaevalt."

"Ma ka ei usu. Ta on küllalt kaua meie seltskonnas olnud."arvasin ka mina.

"Kuulge, ma vist peaksin koju minema vaikselt. Saate te ise hakkama?"

Noogutasime ning jätsime Janariga praeguseks hüvasti.

"Kuule, Romilda, kas sul ööbida on kuskil?"küsis Karlos.

"Ei. Esimesel päeval ööbisin kuskil maja keldris."

"Sa võid minu juures ööbida."pakkus Karlos härrasmehelikult.

Tüdruk jäi mõttesse. Ilmselt ta kaalus, kas Karlos võiks osutuda mõrvariks ja kas see oleks ikka hea mõte. Mõne aja pärast ta nõustus. Tal polnud ju ka mujale minna.

"Väga hea. Ma arvan, et mu vanemad ei pane pahaks."

"Pigem su vanemad arvavad, et sa oled oma tüdruku sinna ööbima toonud."

"Ma lihtsalt aitan tüdruku hädast välja."

"Kas sa lubad, et ei räägi oma vanematele, miks ma siin olen?"küsis Romilda vaikselt.

"Luban."