Mässajad

21[Viimane]

Jasper

Möödunud oli nädal aega. Vahepeal oli juhtubud nii palju, et mu isa asja hakati uurima. Muidugi oli isa sõber kohe isale juhtunust teatanud ja isa reageeris nii nagu ma arvasin. Ta lõugas mu peale. Ta jalg oli veel katki, seega ei saanud ta mulle peksa anda.

Istusin Karlose aias. Vaatasin, kuidas kutt grilli peal liha praadis ja vahepeal Helenale silma pilgutas. Ma tundsin, kui väga igatsesin ma Romilda järele.

"Kuule, mul on Romilda asja pärast kahju."ütles Helena, kes mu kõrval istus.

"Pole midagi. Ma saan hakkama. Üsna hästi."

"Me võime talle koos külla minna."pakkus Karlos. Vaatasin, kuidas ta osavalt lihaga toimetas.

"Tuleksid sa minuga koos?"

"No muidugi. Ma ei saa lasta sul üksi pealinna minna ja siis ära eksida."

Muigasin. "Ma ei tea, mis ma sinuta teeksin."

"Ilmselt nutaksid endal silmad peast välja."

Puhkesin naerma. Ma päriselt ei kujutaks ka ette, mida ma teeksin, kui Karlost mu elus poleks. Kutt on mulle toeks olnud terve mu elu. Ükskõik, mis sitaga ma hakkama olen saanud, on ta olnud minuga koos. See kõlab väga klišeelikult, kuid nii see oli.

"Tead, me sööme ära ja lähme kohe täna Tallinna poole."ütles Karlos.

"Päriselt või?"küsisin ma üllatunult.

"Jah. Ma ju näen, et sa oled masenduses. Sa pead teda nägema."

Naeratasin. Võtsin Karloselt lihaga taldriku vastu ja kugistasin toidu omale sisse. Ma ei jaksanud enam oodata. Tahtsin juba tüdruku emda embusesse võtta ja teda suudelda.

***

Saabusime Tallinna bussijaama kella ühe paiku. Olime uuba eelnevalt välja uurinud, kus asub Tallinna lastekodu.

"Lähme, võtame takso."sõnasin ma. Läksin üle tee ja istusin Tulika taksosse. Ütlesime taksojuhile aadressi ja sõitsime lastekodu poole.

"Jasper, me oleme kohal."

Maksin taksojuhile raha ja ma lausa tormasin lastekodusse sisse. Valvelauas istus vanem naisterahvas.

"Tere. Ma sooviks näha Romilda Kaske."

"Tulge minuga kaasa."

Naine juhatas meid ülemisele korrusele ja peatus ühe ukse ees. Kui naine oli lahkunud, koputasin ma uksele.

Romilda istua voodil ja luges süvenenult raamatult. Ma ei teadnudki, et talle lugeda meeldib. Kuid see polnudki sel hetkel nii oluline.

"Tere, Romilda."

Tüdruk pani raamatu käest ja tormas mulle sülle. Mul oli nii hea meel teda näha. Nuusutasin tüdruku juukseid, mis lõhnasid natuke kookose järele.

"Sa tulid."sosistas tüdruk mulle kõrva.

"Kuidas ma oleks saanud mitte tulla?"

"Ma armastan sind, Jasper."

"Mina sind ka, Romilda."

Lasime üksteisest lahti ja lihtsalt vaatasime teinteisele silma.

"Tulid sa üksi?"küsis Romilda, lõhkudes vaikuse.

"Ei, Helena ja Karlos tulid minuga."

"Lähme nende juurde."

"Oota, ma tahan sind enne suudelda."

Tõmbasin ta endale suudluseks lähemale. Ma olin õnnelik, et Romilda mu ellu tuli. Temaga koos võiksin minna kasvõi maailma lõppu.

~~~

Ja saigi see raamat ka läbi. Lõpp polnud kõige parem(minu arvates).

Aga mul on teile üks küsimus. Kuna mul on plaan saata see raamat kuskile kirjastusse, siis mis te arvate, kas see oleks hea mõte. See on kõigest mu ammune mõte ja plaan, mida ma pole siiamaani suutnud täita. Mis teie arvate?

Ma loodan, et nautisite ja nii edasi :D