Mässajad

18

Romilda

Kell oli pool kümme, kui me seisime Haapsalu politseimaja juures. Mina, Karlos ja Jasper olime kohal ja ootasime veel Niklast, Johannat, Helenat ja Janarit. Keegi ei teadnud veel, kas Stina hiilib taas kodust välja või mitte. Ta koduarest pidi kahe nädala pärast lõppema.

Nägime eemalt tulemas Johannat ja Niklast. Esialgu ei pannud keegi tähele, et neil olid käes suusamaskid.

"Mis idee sul on, Johanna?"küsisin ma. Tahtsin juba asja juurde asuda.

"Ma tulin mõttele, et me võiks siin ümbrust natuke sassi ajada. Pehmelt öeldes."

Ta jagas meile kõigile suusamaskid. Vaatasin Jasperi poole, enne kui maski pähe tõmbasin. Põnevus mu sees aina rohkem kasvas.

Janar saabus koos Helenaga kümme minutit hiljem. Johanna andis ka neile suusamaskid. Ootasime veel paar minutit, kuid Stinat ei saabunud.

"Lähme nüüd vaikselt lähedale."

Liikusime kõik hiirvaikselt politseimaja juurde. Mõndades kabinettides põlesid ikka veel tuled. Mu peas küpses plaan mõnele aknale kiviga visata.

"Vaadake, mõnedes aknedes tuled põlevad veel."sosistas Helena.

"Jah, me juba märkasime."sosistasin ma vastu.

Janar võttis grafiti purgid seljakotist välja, hiilis vaikselt hoonele lähemale ja sodis maja peale kirja "Fuck police". Muigasin selle peale.

"Jasper, viskame koos ühe kivi aknasse?"küsisin ma poisilt sosinal.

"Pole paha mõte."sõnas ta vastuseks.

Otsisime koos põõsaste alt keskmise suurusega kivid, ma lugesin kolmeni ja siis viskasime koos kivid aknasse. Käis kõva klirin, mille peale me kõik võpatasime ja jooksu panime.

Paar minutit hiljem oli kuulda, kuidas vähemalt kaks politseiniku meile järele jooksid. Tundsin, kuidas mu hing tahtis kinni jääda, kuid ma ei lubanud endal peatuda. Kui nad mu kätte saavad, siis saab mu vabadus siin Haapsalus otsa ning ma pean tagasi lastekodusse minema. Ma ei tahtnud ka Jasperist ilma jääda.

Seekord suutsime õnneks kõik põgeneda. Enne Karlose maja juurde jõudmist võtsime suusamaskid peast ära. Ma olin omadega nii läbi.

"Jasper, kas see oli hea adrenaliini laks?"küsis Karlos.

"Täitsa piisav."

Kui me olime maha rahunenud, läksime majja sisse. Karlose vanemad Sirli ja Vallo istusid elutoas teleka ees ega kahtlustanud õnneks midagi.

"Ma vist hakkan koju minema."sõnas Jasper.

Järgnesin poisile värava taha. Ma ei saanud lasta tal niisama koju minna.

"Hakkad sa mulle jälle ütlema, et peaksin politseisse minema?"

"Ei, Jasper. Ma tahtsin öelda, et armastan sind."

Jasper ohkas. "Anna andeks. Ma ei tahtnud nii õel olla. Mina armastan sind ka."

Kui ma Jasperit suudlesin, tundsin kuidas mu süda minu sees peksis.