Mässajad

8

Romilda

Istusime kõik terve kambaga raudteele maha. Mattias võttis oma seljakotist välja kaks suurt viinapudelit, mida me omavahel jagasime. Mu pea käis juba ringi ning süda oli paha, kuid ma ei hoolinud sellest. Mul oli lõbus.
Meie kõigi üllatuseks liitus meiega veel ka Stina.

"Kuidas sa välja said?"küsisin ma tüdrukult üllatunult.

"Hüppasin aknast välja. Ma ei suutnud enam seal toas kopitada."lausus tüdruk, istudes Mattiase kõrvale.

Jagasime kõik omavahel ühte viinapudelit ja istusime vaikuses. Sulgesin hetkeks silmad, kujutades ette, et olen Vahemere ääres. See toimis seni kaua kuni Karlos mind ehmatas ning mind reaalsusesse tõi.

"Mis sa unistad siin?"küsis poiss.

"Niisama."vastasin. Sel hetkel tundsin, kuidas mul oli nii paha ja ma jooksin eemale oksendama. 

"Kas me peaks minu poole  minema?"küsis Karlos, kes oli minu juurde tulnud. 

"Võibolla tõesti. Mul käib pea ringi."pomisesin ma vastuseks. 

Läksime seltskonna juurde tagasi ning Karlos ütles, et me lähme koju, mille peale kõik oigasid. Jätsime hüvasti ning kõndisime Karlose poole, mina toetamas poisi vastu. 

***

Järgmisel hommikul oli mul selline peavalu, et alguses oli raske püstigi tõusta. Karlosel tundus aga kõik korras olevat. Ta tõi mulle peavalu rohtu ning ma lootsin, et see valu läheb kiiresti üle. Ma ei tahtnud terve päeva seda kohutavat valu kannatada.

Karlos läks mu riietumise ajaks teise tuppa. Mõtlesin, millal poisi vanemad koju jõuavad ja kuidas nad reageerivad kui näevad, et ma nende juures peatun.
Leidsin Karlose köögist, kus poiss meile muna ja peekonit praadis. Istusin laua taha.

"Ma hakkasin mõtlema, millal su vanemad jõuavad."alustasin ma vestlust.

"Nad peaksid homme õhtul jõudma. Ära muretse, nad ei pane pahaks kui sa siin oled."

"Kui neile meeldi, et ma siin olen, siis ma võin teise elamise leida omale."

"Ära muretse. Ma ütlen neile, et sa oled mu tüdruk."

Turtsatasin. "Muidugi."

Karlos muigas ja tõstis mulle muna peekoniga. Lastekodus ei antud meile mitte midagi sellist. Seal anti meile korraliku toitu: kartuliputru, praadi ja suppi.

"See lõhnab imehästi."kiitsin ma.

"Maitseb ka imehästi. Ma olen nagu Gordon Ramsay."kiitis ta ennast.

Naersin. Mul oli Karlosega väga lõbus. Ta ei olnud ennasttäis poiss nagu ma olin alguses arvanud. Ta oli sõbralik ja temaga sai nalja.

"Millest sa mõtled?"küsis ta. Ta istus enda taldrikuga minu vastu ja hakkas endale toitu sisse vohmima.

"Sellest, et sa oled tegelikult väga tore."

"Mida sa esialgu siis arvasid?"

"Ma arvasin, et sa oled üks ennasttäis tüüp."

"Seda arvatakse esialgu minust kogu aeg. Alles pärast ütlevad, et ma olen tegelikult väga tore ja naljakas kui nad on mind tundma õppinud."

"Peaks mainima, et see söök on tõesti nagu Gordon Ramsay tehtud."

"Ma ütlesin ju sulle. Kui sa mu vanemate tuleku järek võid veel siia jääda, siis saas proovida mu ema tehtud toitu."

"See oleks tore."

Edasi sõime vaikuses. Kui olin kõhu täis saanud, pesin enda järgi nõud ära. Ühel hetkel koputati ukse peale

"Romilda, sa võid ukse peale minna. Ma pesen need nõud ära."

Noogutasin ja avasin ukse. Ukse peal seisis hingeldav Jasper, kelle küünarnukid olid katki ja suunurgast jooksis samuti verd.

"Issand, mis sinuga juhtus?"küsisin ma. Lasin Jasperi sisse ja viisin kööki.

Karlos oli ehmunud näoga kui Jasper toolile istus. Ta ulatas Jasperile klaasi vett ja me ootasime, kuni ta maha rahunes.

"Mis juhtus?"

"Romilda, luba, et sa kellelgi sõnakestki ei maini."

"Luban."

"Mu isa läks täna jälle lolliks. Ta tuli hommikul koju, ta oli täiesti täis joonud ennast. Ta peksis meie majas kõik segamini. Ta peksis ema, ma läksin vahele."

"Kas te politseisse helistasite?"

"Milleks? Ta läheks selle peale ainult hullemaks."

"Aga see pole ju normaalne!"hüüatasin ma.

"Te kumbki ei teata kellelegi, kas on selge?!"karjus Jasper laua tagant järsult püsti tõustes.

"Rahune maha."sõnas Karlos.

"Puhastame su küünarnukid ja huule ära. Karlos, kus teil puhastusvahendid on?"

"Ma kohe otsin."

Kui Karlos asjad välja otsis, tegin ma poisil kõik enam-vähem puhtaks. Pärast istusime kõik kolmekesi elutoas.

"Ma ei lähe sinna enam tagasi."ütles Jasper vaikselt. "Ma hakkan endale mingit tööd otsima, et ma saaks ema aidata."

"Su isa ei tööta kuskil nagu ma aru saan?"küsisin ma. Mul hakkas Jasperist kahju.

"Ei, ta joob ainult ema raha maha. Seda raha ei saa ta just palju, kuna töötab koristajana Kaubamajas."

Jasper jäi mõttesse ega öelnud enam rohkem midagi.