Mässajad

7

Romilda

Mul polnud kunagi nii lõbus olnud kui sellel õhtul. Jõin ära mitu kokteili, tantsisin mitu tantsu Hansuga ja vahepeal käisin Karlosega õues suitsetamas.

"Romilda, sa oled juba nii täis."ütles Helena mulle. Ma vaid naersin.

Ronisin taas Hansu sülle, kes oli sellega igati nõus. Tundus, et ma isegi meeldisin talle. Linda oli ainukene, kes mulle pahaseid pilke heitis. Ma ei saanud aru, mis tal minu vastu oli. Kas sellepärast, et ma olin nende kambas uus?

"Kust kohast sa siis tuled, Romilda?"küsis Hans, kui ma lõpuks ta sülest maha ronisin.

"Tallinnast."oli kõik, mis ma ütlesin.

"Nii et siis pealinna tšikk."

"Ei tea, kas just tšikk on õige sõna minu kirjeldamiseks."

"Ära ole nii tagasihoidlik. Tule, lähme suitsule."

Järgnesin poisile suitsunurka, kus olid veel kaks tundmatut tüdrukut. Hans jagas mulle suitsu ja tuld. Ma polnud endale ise ostnud, sest raha oli mul vähe.

"Kas sa kuuled ka kähmlust?"küsisin.

"Kurat, on jah. Lähme vaatame."

Viskasime mõlemad suitsud maha ja läksime asja uurima. Jasper hoidis kinni ühte võhivõõrast kutti, kes oli Gustavit peksnud.

"Jäta mu tüdruk rahule, idikas!"karjus kutt Gustavi peale, kes üritas püsti tõusta.

"Keri perse!"hüüdis Gustav vastu. Aitasin poisil püsti tõusta.

"Lase mind lahti."ütles kutt Jasperile. Kutt võttis oma tüdruku kaasa ja nad läksid minema. Tüdruk heitis veel viimase pilgu Gustavile.

"Gustav, mis siin juhtus?"küsis Helena imestunult, kes Lindaga kohale tormas.

"Ah ei midagi. Pole oluline."vastas poiss ükskõikselt.

Gustav läks nina pühkides sisse ja me jäime kõik üksteisele otsa vaatama. Lõpuks küsis Karlos, et mis siin toimus.

"Gustav sebis mingit tüdrukut, kellel oli kutt olemas juba. Kutt nägi seda ja läks närvi."seletas Jasper.

"Tal ikka ei vea."ütles Linda.

"Kas lähme sisse tagasi või lähme kodu poole?"küsis Hans.

"Lähme natukeseks veel sisse."

Nägime lõpuks ka Gustavit, kes meie poole sammus. Ta nina ei olnud enam verine, küll aga silm oli sinine, mida ma ennist tähele ei pannud.

"Noh, kuidas on?"uuris Hans Gustavilt.

"Tahaks ühte jooki veel."vastas kutt. Ta ei istunudki meie juurde, vaid läks hoopis omale hoopis uut jooki tellima.

Karlos pööritas silmi."Tavakas."

Hans kutsus mind tantsima, millega ma olin muidugi nõus. Meie tants aga oli midagi muud kui lihtsalt tants. Ning ma nautisin seda.

"Kuule, Hans, aitab küll sellest hõõritamisest."katkestas meid Jasperi hääl.

"Las ma tantsin nüüd kauni neiuga."vaidles Hans vastu.

"See pole enam tantsimine."

"Issand jumal, Jasper, mis see sinusse puutub?"küsisin mina.

"Seda on lihtsalt rõve vaadata."

"Tunnista, et sa oled kade."sõnas Hans. Ta lasi minust lahti ja seisis Jasperi ette.

"Ma ei ole kade."

"Tõmba siis uttu."

"Oodake, pole vaja tülitseda."sekkusin mina.

Jasper lõi käega ning istus oma kohale. Mulle tundus Jasperi käitumine kummaline. Võibolla ta tahtis siiski mulle ainult head. Jätsin Hansu üksi ning istusin Jasperi kõrvale.

"Miks sa enne vahele segasid?"uurisin ma.

"Sest ma ei taha, et Hans sind ära kasutaks. Sa oled paremat väärt kui tema."

"Sa mõtled, et ta kasutab tihti tüdrukuid ära?"

"Jah. Sa ei tunne teda."

"Aitäh, aga ma saan ise ka hakkama."

Jätsin taas poisi ja läksin Hansu ning teisi otsima. Nad olid suitsetamas ja naersid millegi üle.

"Mis teile nalja pakub?"küsisin ma. Seltskonnas oli ka üks uus poiss.

"Mattias rääkis paar nalja."

"Ah nii."ütlesin ma, heites Mattiase poole pilgu. Poiss pilgutas mulle silma.

"Me võiks kuhugi mujale hängima minna."pakkus Karlos.

"Kuhu?"uuris Mattias.

"Lähme raudteejaama."

"Davai, kutsuge Jasper ka välja."

Linda läks koos Helenaga Jasperit kutsuma ja meie seadsime sammud juba raudteejaama poole.