Mässajad

15

Jasper

Kodu poole jalutades ei suutnud ma muust mõelda, kui sellest, mis minu ja Romilda vahel juhtus. Hetkel ei suutnud ma meenutada kõike detaliselt, kuid kõik oli imeline.

Koduukse ees seistes tekkis mul tõrge. Ma ei tahtnud sinna minna, kuid hetkel polnud ka kuhugi mujale minna. Olin püüdnud ennist Karlost kätte saada, kuid poisi telefon oli välja lülitatud. Mul ei jäänud muud üle, kui koju tagasi pöörduda.

Keerasin võtmega ukse lahti. Kõik oli vaikne. Üle pika aja. Isa oli ikka veel haiglas ning ema oli nagunii tema juures. Kuidas ema sai temast veel hoolida peale kõike seda, mida isa on talle teinud?

Otsisin oma sahtlist välja peidetud suitsupaki ning istusin aknale. Sain vaevu suitsu süüdata, kui kuulsin ema kojutulekut. Kustutasin kiiresti suitsu ja viskasin aknast alla.

"Jasper, oled sa kodus?"küsis ema.

"Jah, ema."

Läksin meie väiksesse kööki. Vaatasin, kuidas ema kartulikotti kilekotist välja võttis.

"Ma sain isegi kartulit täna poest. Meile kahele peaks piisama."

"Ema, miks sa isast ikka veel hoolid?"küsisin ma. Ma ei hoolinud nendest kartulitest, ma tahtsin vaid emaga rääkida.

"Mis mõttes, Jasper? Ta on ju sinu isa. Sina peaksid ka haiglas käima. Teda toetama."

Puhkesin naerma. "Teda toetama?! Millal on tema mind toetanud? Või sind?"

"Ta vajab praegu meie abi."pomises ema vaikselt.

"Millal on tema meid aidanud? Tema pole sind kunagi aidanud! Ta on meile lihtsalt koormaks!"

"Ära räägi oma isast nii!"

"Tee ükskord silmad lahti, ema! Ta on sind kogu elu jooksul peksnud, sina oled talle kõik andestanud!"

"Jasper, palun..."

"Mis kuradi palun? Ma soovin, et see autojuht oleks isa alla ajanud ja et ta oleks surnud!

Nägin, kuidas ema üritas varjata oma vesiseid silmi. Ohkasin ja võtsin ema enda embusesse. Isa karjus ema peale niigi, ema ei vajanu seda, et ka mina tema peale karjuks.

"Anna andeks, ema. Ma ei tahtnud su peale karjuda."

"Pole midagi. Meil on kõigil praegu rasked ajad. Me tuleme sellest välja."

"Ma loodan ka."

"Aga ma teen nüüd meile väikse õhtusöögi. See teeb tuju paremaks."

"Muidugi. Ma pole seda sulle küllalt tihti öelnud, aga ma armastan sind, ema."

"Mina sind ka, Jasper. Sa oled mu kullatükk."

***

Sel õhtul kutsusin ma Karlose enda poole. Kutt tõi kaasa ka enda ema tehtud meekooki, mille üle oli emal väga hea meel.

"Kuidas sul siis Helenaga läks?"küsisin ma, kui hiljem olime enda meekoogist täis söönud ja minu voodil istusime.

"Ma sain aru, et ta meeldib mulle. Nagu väga meeldib. Me rääkisime ja ma tegin ettepaneku, et võiks proovida, kuidas meil koos olemine välja tuleb."

"Mul on teie üle hea meel. Päriselt, te sobite minu arust ideaalselt."

"Tänks, mees. Kuule, Romilda pole välja ilmunud. Tal pole ju telefoni ka, et ma saaks helistada."

"Peost saadik pole teda näinud?"

"Ei. Ma hakkan juba vaikselt muretsema."

"Läheks teda äkki otsima?"

"Ma arvan ka."

***

Leidsime tüdruku Karlose maja taga kiigel lösutamast. Karlos võttis kohe tüdruku kõrval istet.

"Kus sa olid? Me otsisime sind mööda Haapsalut taga."

"Jalutasin. Ma just tulin siia. Muide, su ema tegi väga head meekooki."

"Romilda, see pole naljakas."

"Vaadake, ma olen täiesti okei. Minuga on kõik korras. Ma vajasin lihtsalt üksi olemise aega."

"Sa ei tohi nii ära kaduda."sõnasin ma kurjalt.

"Chill, poisid. Ma olen siin samas."

"Lähme parem sisse."ütles Karlos.

Mina ja Romilda järgnesime Karlosele. Romilda seisis täpselt minu kõrval, kuid vältia hoolega mu pilku. Kas sellepärast, mis meie vahel juhtus?

"Noh, mis me siis edasi teeme?"küsis tüdruk.

"Ma ei tea. Täna võiks kodus olla."arvas Karlos.

"No jah, miks ka mitte."nõustus Romilda.

"Vaataks äkki mingit filmi?"pakkusin mina.

"Davai. Võtke kohad sisse, meil tuleb lõbus filmi vaatamise lõuna."