Mässajad

20[Eelviimane]

Romilda

Vaatasin, kuidas mu isa eemal koperdas. Tal oli pikk habe ning pikad paksud juuksed. Tal olid seljas katkised püksid, mingisugune vana roheline särk ja peal oli tal tavaline pusa.

"Lähme palun ruttu tagasi."pomisesin ma ning hakkasin jooksma.

Ma ei tahtnud rohkem oma isa näha. Kui ma oleks teadnud, et ta siin pesitseb pärast vanglast välja saamist, poleks ma oma jalga siia tõstnud.

Peatusin pesumaja ees. Poisid jõudsid mõne aja pärast mulle hingeldades järele.

"Oleks ma teadnud, et mu isa on siin."ütlesin ma vaikselt.

"Sa poleks siia tulnudki."lõpetas Jasper minu eest.

"Jah. Kurat küll."vandusin ma.

"Miks sa oma isa eest põgenesid?"küsis Karlos. Tema ei teadnud minu lugu.

"Sest ta tappis mu ema!"hüüatasin ma. Naine, kes meist möödus vaatas hetkeks meie poole, kuid jalutas siis edasi.

Üksik pisar veeres mööda mu põske alla. Pöörasin poistele selja ja pühkisin pisara ära. Ma poleks elu sees osanud oodata siin isa nägemist. Või üleüldse tema nägemist.

"Kõik on ju hästi. Ta ei näinud sind."ütles Jasper, võttes mul ümbert kinni.

"Kui ta oleks näinud, siis ma oleks ikkagi tema eest ära jooksnud."vastasin ma.

"Rahu. Kõik on hästi. Ta ei näinud sind."sosistas poiss mulle kõrva.

"Vahet pole. Lähme kuskile mujale."ütlesin ma kiiresti, rebides ennast poisi haardest lahti.

"Kuulge, lähme Hansu poole. Vaatame, mis kutt teeb."pakkus Karlos.

Nägin ära, et Jasperile see mõte ei meeldinud, kuid ta ei öelnud midagi. Ilmselt oli tal veel meeles see, kuidas ma Hansuga Africa ööklubis tantsinud olin. Temaga oli tore tantsida, kuid ta pole mulle nii meeldinud.

Karlos jõudis vaevu maja uksele koputada, kui Hans juba ukse avas.  Kutt naeratas meile.

"Tore teid siin näha. Tulge edasi."

Elutuppa astudes nägin kohe ära, et tuba oli lukuslikult sisustatud. Järeldasin, et nad pole oma rahaasjades sugugi halva järje peal.

"Midagi juua teile? Isa jättis mulle paar siidrit kappi."

"Ühe siidri võiks ju võtta."ütlesin ma.

"Ma võtan ka siis."sõnas Jasper. Ta võttis minult käest kinni ja ma naeratasin.

Hans tuli tagasi kahe siidriga. Vaatasin küsivalt Karlose poole, kes siidrit ei küsinud.

"Mul pea valutab."vastas Karlos.

"Millal on pea valu sind takistanud?" küsis Hans imestunult.

"Kuule, kui ta ei taha siis ta ei pea ju."ütles Jasper pahaselt.

"Rahu, ma lihtsalt imestan."

Jõime kõik vaikuses siidrit. Ma ei saanud aru, miks me sinna üldse läksime, kui me nagunii terve aeg vaikselt istusime.

"Miks te siis tulite?"küsis Hans.

"Karlos tahtis näha, mis teed siin." vastasin ma.

"Või nii. Ega kuskil lähedal mingit pidu ei toimu?"

"Kirjuta Janarile. Ta ikka kuskil mingi peo leiab."

Istusime veel paar tunnikest Hansu pool, hävitasime ka paar siidrit.
Karlose juurde jõudes istusid poisi vanemad verandal, jõid kohvi ja ajasid juttu.

"Te ka kodus."ütles Sirli.

"Jah. Ega Helena vahepeal ei käinud?"küsis Karlos.

"Ei. Aga me tahaks teiega millestki rääkida."sõnas Vallo tõsiselt.

"Kas asi on tõsine?"küsisin ma murelikult.

"Asi on selles, et me nägime seda artiklit. Sinust, Romilda."vastas Vallo.

Tundsin, kuidas mu süda saapasäärde vajus. Viimasel ajal tulevad kõik sündmused nii ootamatult mulle kaela. Võtsin Jasperi käest kinni.

"Me peame politseisse teatama. Sa ju saad aru, eks?"küsis Sirli.

Noogutasin. "Muidugi. Ega ma ei arvanudki, et ma kaua pagenduses olla saan."

Sirli tõusis püsti ja läks tuppa. Lõin pilgu maha. Ma ei tahtnud sugugi lastekodusse tagasi minna.

"Ma siis lähen võtan seest oma asjad."pomisesin ma enda nina alla.

Kuulsin, kuidas Sirli köögis telefoniga rääkis. Oma viimaseid asju kokku pannes tahtis mulle nutt peale tulla. Kuid ma ei lubanud endal nutta. Lohutasin ennast sellega, et küllap Karlos ja Jasper hakkavad mul ikka külas käima.

Meil ei tulnud õues kaua oodata. Kümne minutiga oli politsei kohal. Jõudsin vaid Jasperit korraks kallistada ja öelda talle, et armastan teda, kui mind juba autosse istuma pandi ja me Tallinna poole tagasi sõitma hakkasime.