Mässajad

11

Jasper

"Ärka üles!"

Võpatasin, kui keegi mulle külma vett kaela kallas. Avasin silmad ja mulle vaatas otsa Karlose naerune nägu.

"Mida kuradit?"

Karlos istus mu voodi äärele, visates ämbri teise toa nurka. Kutt ootas, kuni ma ennast vaevaliselt üles ajasin.

"Aja oma tagumik püsti."

"Miks sa mind nii üles ajasid?"

"Muud moodi polnud võimalik."

"Mis toimub üldse?"

"Ma ajasin mingi paarikese ka just Johanna vanemate magamistoast välja. Sain ilgelt sõimu."

"Paras. Mees, kurat, ma olen sinu pärast märg nüüd."

Karlos naeris. "Lähme alla. Romilda ja Johanna koristavad seal."

Romilda nime kuuldes hakkas mu süda koheselt põksuma. Elutoas nägingi tüdrukut topse kilekotti loopimas. Johanna rääkis juhuslikult tüdrukule mingit nalja ja nad mõlemad naersid.

Karlos köhatas ja tüdrukud pöörasid ennast ümber. Romilda saatis mulle väikse naeratuse. See tegi südame seest soojaks ning ma maeratasin vastu.

"Noh, kõik on juba päris puhas."kommenteeris Karlos.

"Jah."

"Kas lähme siis kodu poole?"küsis Romilda.

"Võiks küll."

Romilda viskas õues prügikoti suurde prügikasti. Jalutasime kõik vaikuses. Ühel hetkel helises taskus mu telefon. Telefoni ekraanil vilkus tundmatu number ning mu süda aimas halba.

"Halloo?"

"Tere. Kas teie olete Jasper Meremaa?"

"Jah, olen. Kas midagi on juhtunud?"

"Teie isa sattus haiglasse. Teie ema polnud võimeline helistama."

"Mis mõttes? Miks ema polnud võimeline helistama?"

"Ta on suures šokis. Ta ootab teid haiglasse."

"Selge, ma kohe tulen."

Panin telefoni tasku tagasi. Tundsin, et olen rohkem mures ema pärast kui isa.

"Jasper, mis juhtus?"uuris Karlos.

"Mu isaga juhtus midagi. Täpselt ei öeldud, aga ma tahan haigalsse minna. Mu ema ootab mind."

"Me tuleme sinuga kaasa."ütles Romilda.

"Ma helistan Niklasele. Äkki ta saab ära visata."

***

Nägin haiglas ema pingi peal istumas ja nutmas. Ta nuuskas nina oma väiksesse taskurätikusse ja pühkis sellega pisaraid.

"Ema, mis juhtus?"

"Isa oli purjus. Ta läks üle tee ja keegi ajas ta alla. Üks pealtnägija kutsus kiirabi."

Ma ei vastanud midagi, vaid haarasin ema kallistusse. Mind ei huvitanud, mis isast saab. Ma ei ole kunagi oma isa vastu mingig austust ega armastust tundnud. Ma ei usu, et ma seda kunagi suudaksin.

"Ema, ma hoolin hetkel ainult sinust. Isa ei lähe mulle üldse korda."

"Kuidas sa saad nii öelda, Jasper?"

"Sa ju saad aru, et ta pole kõige parem isa, eksole?"

"Aga ta on siiski su isa."

"Mind ei koti isa! Saad aru jah? Ma tulin ainult sulle toeks!"

"Okei, rahuneme mõlemad maha. Isa tuuakse kohe palatisse."

Istusin ema kõrvale maha. Karlos ja Romilda hoidsid meist natuke eemale. Mina hoiaks ka sellisest perekonnast eemale, kui mul oleks võimalus.

Mõne aja pärast toodigi isa meie kõrval olevasse palatisse. Vaatasin meest, kes voodis rahulikult hingas, silmad suletud. Ka sel hetkel ei hakanud mul temast kahju. Ta oli selleks emale teinud liiga palju haiget.

"Sina võid sisse minna. Ma ootan siin."sõnasin ma emale ja läksin Karlose ning Romilda juurde.

"Sa sisse ei lähegi?"küsis tüdruk.

"Ma ei suuda. Ema võib ju isa pärast pisaraid valada, aga mina ei hakka feik pisaraid valama. Ma ütlen otse välja, et mul pole temast kahju. Ta oli selle ära teeninud."

Kumbki isegi ei vastanud selle peale midagi. Ma tõesti lootsin, et isa on surnud. Meil oleks ilma temata parem elu. Jätsin teised koridori seisma ning tormasin haiglast välja.