Mässajad

2

Jasper

Avasin oma silmad, kui kuulsin köögis tulevat kisa. Mu vanemad tülitsesid. Isa loopis ema pihta roppusi. Ema ei julgenud isale midagi vastu öelda.

Tõusin vaikselt voodist ja tõmbasin kardinad eest ära. Vastu vaatas vihmane ja sombune taevas. Ma ei imestanud sugugi.

"Kurat, naine, kobi tööle!"

"Toomas, ma ju käingi tööl! Ma ei saa sinna midagi parata, et ma saan väikest palka."

"Ära tõsta mu peale häält! Vaheta siis töökohta ega keegi ei käsi sul seal kaubamajas koristajana töötada!"

"Sa tead, et ma ei saa endale paremat tööd oma üheksanda klassi haridusega."

Ma olin sellest kõigest juba väsinud. Ma ei jõudnud enam nende kaklusi ja sõnelusi kuulata. Ema ei julgenud isa juurest ka põgeneda, et endale ja mulle paremat elu lubada. Kõik oli lihtsalt täiega messed up.

Panin ennast riidesse ja pistsin telefoni tasku. Avasin vaikselt akna, kuulatasin korraks ning hüppasin siis alla. Meil oli oma väike maja seega ma ei näinud selles mingit probleemi. Kui olin majast piisavalt kaugele jõudnud, helistasin ma Karlosele. Tüüp võttis kohe esimese kutsumise peale vastu.

"Noh, mees. Mis plaanid sul on?"küsis ta kohe. Ta oli selline inimene, kes tahtis kohe plaani juurde asuda.

"Sul mingit pinda ei ole või?"

"On küll. Vanemad läksid nädalavahetuseks Võrru. Seal on mingi suguvõsa kokkutulek."

"Davai, siis ma liigun sinu poole."

Karlos elas Holmi tänaval, väikses punases majas. Minu juurest minnes pole kuigi pikk maa. Tundsin, kuidas mul suitsu isu hakkas tekkima. Oma suitsupakid olin suure kiiruga lauasahtlisse unustanud, kus ma neid ema eest peitsin.

Astusin Karlose hoovi sisse ja koputasin uksele. Uksele ilmus sassis lokkis juustega ning veel bokserite väel olev poiss. Muigasin selle vaatepildi peale.

"Tule sisse. Ära pane mu sassis tuba tähele, sa ju tead, et ma ei korista."

Kui ma Karlose tuppa sisenesin oleks sealt nagu tornaado üle käinud. Voodi oli tegemata, maas vedeles mitu krõpsupakki, lisaks olid veel riided maas ja ka laua peal oli palju suvalist träni.

"Täna jooma ka lähme? Mul on kõrini kodus istumisest."

"Vanemad jälle tülitsevad?"

Karlos oli ainus, kellele ma usaldasin oma saladuse. Mitte kedagi teist ma siit väiksest linnast ei usaldanud.

"Jah. Täna hommikul ärkasin selle peale, et isa karjus."

"Kuule, sa peaksid politseisse minema või midagi."

"Nad ei tee mitte midagi. Lihtsalt ütle kas lähme täna jooma või ei."

"Niklasel oli küll plaan teha mingi väike joomine."

"Sinna me siis lähemegi. Sul suitsu on? Unustasin enda omad koju."

Karlos viskas mulle paki suitsu koos tulemasinaga ning läksin verandale tossutama. Ma ei suutnud aga mõtteid kodust eemale tõrjuda. Äkki ma poleks pidanud ema koos oma joodikust isaga üksi jätma? Äkki isa teeb emale haiget? Ta oli seda ka varem teinud ja kes ütleb, et ta seda uuesti ei tee? 

"Noh, kas hakkame minema?"küsis Karlos, kes oli suutnud end isegi riidesse panna. 

"Jah, ma tunnen, et mul on jooki vaja."sõnasin ma, kustutasin suitsu ja jooksin Karlosele järele.