Mässajad

6

Jasper

Stinat me politseist ei leidnud, vaid leidsime hoopis juba tema enda kodust, kus ta tusasena teleka ees istus ja krõpsu näost sisse ajas. See vaatepilt ajas muigama.

"Alles nüüd oli aega sul järgi tulla. Tore sõber."

"Vabandust."ütles Karlos silmi pööritades.

"Ma pidin ema järgi kutsuma. Tead kui vihane ta oli?"

"Võin ette kujutada. Mis su ema ütles?"

"Ta pani mu kuuks ajaks koduaresti!"

"Oi, ma tunnen kaasa."sõnas Karlos, hääles veidike sarkasmi, mida mina ainult sealt kuulsin.

"Parem oleks."

Stina klõpsis närviliselt kanaleid, lootes telekast midagi head näha. Minu jaoks oli see alati täiesti mõttetu.

"Kui sa välja võid tulla, siis kõlla meile."ütlesin ma ning läksin majast välja.

Stina ei vastanud. Lõpuks tulid ka Karlos ning Romilda majast välja.

"Stina on ilmselgelt solvunud."sõnasin ma.

"Ega see minu süü pole."vastas Karlos."Ma lähen viin ratta ära, tulge tee järgi."

Jäin taas Romildaga kahekesi. Vaatasin tüdruku poole, kes oli oma mõtetes. Püüdsin arvata, millest ta mõelda võis. Lastekodust? Kas sellest, et teda juba otsitakse? Kindlasti juba otsiti. Vaevalt tüdruk siin Haapsalu kaua aega veedab.

Õnneks jõudsime kiiresti Karlose maja juurde. Vaikus hakkas vaikselt piinlikuks kiskuma ja ma ei talunud selliseid vaikushetki. Karlos istus maja ees trepil ja suitsetas.

"Anna mulle ka suitsu."palus Romilda, istudes poisi kõrvale.

Karlos viskas tüdrukule paki. Lausa lummav oli vaadata, kuidas Romilda suitsetas. Pöörasin kähku pead ja võtsin ka endale suitsu. Ma ei tahtnud teda liiga kauaks vaatama jääda. Suitsetasime kõik vaikuses. Kustutasin mõne hetke pärast suitsu tuhatoosi. 

"Kuulge, me võiks täna Africa klubisse minna."pani Karlos ette. 

"Kus kohas see veel on?"küsis Romilda. Nad mõlemad kustutasid oma suitsud samal ajal tuhatoosi. 

"See on kaubamaja juures. Küll sa näed."

Karlos tegi paar telefoni kõnet. Ilmselt kutsus veel rohkem rahvast kaasa. Minul polnud selle vastu midagi. Peol saabki mõtted eemale.

"Nii. Ma ajasin rahvast veel kokku."

"Kes veel tulevad?"

"Gustav, Helena, Linda ja Hans."

"Pole paha."

Täpselt kell üheksa olime Africa klubi ees ja ootasime teisi. Seest kostos juba mõnusat tümpsu ning Romilda tahtis juba tantsima minna.

"Hei, kutid!"kõlas kaugelt Gustavi tuttav hääl. Kutil oli seljas neetidega nahktagi, katkised mustad teksad ja must pluus. Nii palju, kui ma teda näinud olen on tema alati mustas. Vahet pole, mis ilm parasjagu õues on.

"Kes see tüdruk on?"küsis Linda. Kuulsin ta häälest veidike põlgust uue tüdruku vastu.

"Mina olen Romilda."

"Ja kust kohast sa tuled?"uuris Linda edasi.

"Tead, vahet pole. Lähme sisse."katkestas Karlos Linda uurimise.

Saime kõik korraga sisse ning Hans ja Gustav läksid kohe jooke tellima. Meie võtsime endale nii kaua istekohad.

"Karlos, lähme tantsima!"hüüdis Helena poisile.

"Ma võtan paar jooki, siis ma tulen. Mul ei ole ilma joogita õige feeling."

Helena noogutas arusaadavalt. Mul oli alati tunne, et nende kahe vahel midagi susiseb, kuid Karlos ei tunnista seda kunagi. Ja ma ei saa sellest aru. Helena on tegelikult tore tüdruk. Mul poleks midagi selle vastu, kui nad koos oleksid.

"Kohe tuuakse meile joogid."sõnas Hans, istudes mu kõrvale.

"Kuhu Gustav jäi?"küsis Linda.

"Ta leidis mingi tüdruku ja jäi sellega flirtima."

Karlos pööritas silmi. "Miks ma ei imesta?"

Lõpuks tõi üks teenindaja meile joogid. Tänasime ning igaüks võttis omale sobiva joogi.

"Nüüd läheb pidu lahti."ütles Hans ja jõi pudeli ühe sõõmuga tühjaks.