Mässajad

16

Romilda

Peale filmi vaatamist, läks Jasper koju ning meie Karlosega jäime kahekesi. Poisi vanemad olid läinud välja oma sõpradega sööma.

"Romilda, mis sinu ja Jasperi vahel toimub?"

"Mida sa mõtled?"

"Ma näen küll. Ega ma pime pole."

"Noh, ma armastan teda."pomisesin ma vaikselt.

Karlos muigas. "Ma teadsin seda."

"Tema vist tunneb sama. Vähemalt ma loodan."

"Kindlasti tunneb."

Naeratasin. Juba sellele mõtlemine pani mu südame tugevamini põksuma. Tema nägemine veel rohkem.

"Aga mis Jasperi kodus toimub? Ma saan aru, et ta vihkab oma isa ja et isa peksab ta ema."

"Jah, see toimubki. Ühe korra sattusin sinna, kui Jasperi isa jälle ta ema peksis. Ma astusin vahele ning sain ise ka ühe hoobi."

"Oh issand."

"Ma saan aru, miks ta oma isa vihkab. Mina vihkaks ka, kui see minu perega juhtuks."

"Jasper pole nõus ka politseisse minema?"

"Ei, ta kardab. Võibolla saad sina talle aru pähe panna?"

"Ma võin proovida. See ju pole normaalne, mis seal toimub."

"Ma räägin ka seda talle, aga ta ei kuula. Ta kardab liiga palju, kuigi ta ei tunnista seda eriti."

"Ma kindlasti räägin temaga."

***

Mõni tund hiljem koputasin ma Jasperi uksele. Ma pidin teda nägema. Kui ma uuesti uksele koputasin, avas ukse naisterahvas. Jasperi ema. Sain sellest kohe aru. Nad olid nii sarnased.

"Tere, mina olen Romilda. Jasperi sõber. Kas Jasper on kodus?"

Naine naeratas. "Jah, on küll. Tule sisse. Ma kutsun Jasperi siia."

Naine tuli koos Jasperiga tagasi, kes mind üllatunult vaatas. Kui Jasperi ema oli meid üksi jätnud, suudlesin ma poissi.

"Romilda, mis sa siin teed? Kuidas sa teadsid, kus ma elan?"

"Karlos näitas mulle. Ma tahtsin sind näha."

"Mul on ka sind hea meel näha."

"Jasper, ma..."

"Lähme välja."

Istusime välja kiikedele. Jasperil oli väike aed, kus oli kaks kiike, kus meie istusime, väike kasvuhoone, väike aiamaja ja liivakast. Aia ääres oli veel suur peenar.

"Kas sa tahtsid millestki rääkida?"küsis Jasper.

"Ma juba ütlesin, et tahtsin sind näha. Ma igatsesin sind."

"Romilda, sa ei pea siia tulema ja nägema seda kõike, mis siin toimub. Mõtle, kui mu isa oleks kodus olnud."

"Mind ei huvita. Mind huvitab ainult see, et sina oled olemas."

Jasper ohkas. "Ma lihtsalt ei taha, et sa näeksid seda koledust."

"Las ma tuletan sulle meelde, et ma olen elus palju koledamaid asju näinud."

"Jah, aga ikkagi."

"Vaata mulle otsa,"ütlesin ma poisile rangelt. Jasper pööras oma näo minu poole, "Ma armastan sind, okei? Ma tahtsin seda öelda."

"Mina armastan sind ka. Ma lihtsalt tunnen, et ma pole sind väärt."

"Oled küll. Ma tahan sind. Ma vajan sind."

Istusin talle sülle ning võtsin ta oma kallistusse. Tundsin, et ta vajas natuke lohutust.

"Jasper, lähme politseisse. Palun. Sa ju näed, kui hull see olukord su peres on. Kas sa tahad, et su ema veel kannataks?"

"Ah et sellepärast sa tulidki?"

"Mitte ainult."

"Sa ju tead, et ma ei taha minna."

"Ma tean, et sa kardad. Politsei saab ju aidata."

"Nad ei aita mitte sittagi."

"Aitavad. Minul ju aitasid."

"Ma mõtlen sellele."