Mässajad

17

Jasper

Paar päeva oli möödunud. Mu isa oli tagasi kodus. Mul oli halb vaadata, kuidas ema pidi kogu aeg tema järel jooksma ja teenindama.

"Poiss, mis sa seisad seal? Aita oma ema. Too mulle õlut."

"Tead mis, isa? Käi perse!"

"Kuidas palun?"

"Just nii nagu kuulsid! Ma soovin, et see autoomanik oleks su täielikult alla ajanud ja et sa poleks kunagi tagasi tulnud!"

"No kurat!"karjus isa. Ta üritas püsti tõusta, kuid kipsis jalale toetudes tegi ta jalg valu ning ta istus tagasi.

"Sa tood meie perele ainult häda kaela!"

"Jasper, palun rahune maha."ütles mu ema mulle.

"Anna andeks ema, kuid ma pean talle kõik välja ütlema. Ta peab teadma, milline värdjas ta on."

"Mina olen su üles kasvatanud, Jasper! Sa peaks tänulik olema!"kriiskas isa. Ma kujutan ette, et kui ta jalg valus poleks, oleks ta mulle kindlasti juba kallale tulnud.

"Sulle ja tänulik?! Käi vittu oma kuradi tänulikkusega!"

"Jasper ja Kristo, lõpetage ära! Meil pole seda tüli vaja!"karjus ema juba nuttes.

"Ma ei kannata teda enam välja! Ema, palun lähme siit ära."

"Kallikene, ma ei saa..."

"Ema, vaata tõele näkku. Mida head on see mees meile toonud?"

"Me ei saa isa praegu üksi jätta."

"Kuulge, mina olen ka siin! Aitab sellest tsirkusest ja tooge mulle õlut!"

Ema pühkis varrukaga oma pisarad ja läks kööki isale õlut tooma. Mul oli valus ema nutmas näha. Isa teeb ema kurvaks, mitte õnnelikuks. See peaks just ju vastupidi olema. Vähemalt ideaalsetes peredes on see nii, kus tehakse üksteist õnnelikuks, mitte vihaseks ja kurvaks. Kuid meie pere oli ideaalsusest kaugel.

Mul sai kodust olemisest villand ning ma tormasin välja, tegemata välja isa keelust. Kes on tema, et mind keelata?

Jalutasin Viigi ääres. Oli soe suve päev, lapsed ja täiskasvanud peesitasid kas niisama kaldal või hüppasid vette. Saatsin Karlosele sõnumi, et kas ta ei tahaks ujuma tulla. Sain poisilt kiire vastuse, et ta tuleks hea meelega.

Viie minuti pärast oligi ta kohal, käevangus kaks rätikut. Istusime põõsa alla maha.

"Noh, kust sul selline mõte tuli?"küsis Karlos."Sa pole eriti ujumise fänn."

"Ma ei tea. Lastel tundus lõbus. Palav ilm on ka."

"Hea küll. Koorime siis paljaks."

"Muide, kus Romilda on?"uurisin ma. Ma ei saanud teisiti, pidin seda küsima.

"Probably hulgub ringi kuskil. Hommikul teda voodis polnud."

Ma ei vastanud selle peale midagi. Võtsin särgi seljast ja jooksin vette. Mõnus külm vesi oligi just see, mis tänasest päevast puudu oli. Tundsin ennast kohe värskemana.

Võtsin rätiku, panin selle muru peale maha ning viskasin ennast sellele pikali. Päike paitas mu keha.

"Sa tead millega teised meie kambast tegelevad?"küsisin ma poisilt. Ta viskas end minu kõrvale pikali.

"Niklas ilmselt joob ennast täis kuskil. Janarist pole midagi kuulda olnud. Hans ja Gustav on üldse Haapsalust väljas. Keilasse läksid vist."

"Keilasse? Mingile peole, eks?"

"Jah. Hansul on seal keegi tuttav."

"Me võiks täna midagi põnevat teha."

"Mida näiteks?"

"Ma tahan adrenaliini tunda."

"Kodus jälle sitasti, jah?"

"Võib ka nii öelda."

"Tead, sa pead politseisse minema."

"Ära sina ka hakka palun! Kas sina saatsidki Romilda minu juurde selle jutuga?"

"Jah. Aga sellepärast, et me oleme mures su pärast."

"Karlos, ma tulin siia sooja ilma nautima. Mitte oma perekonna probleemidest rääkima."

"Okei, anna andeks."

"Teeme siis midagi põnevat või?"

"Teeme jah. Ajame kamba kokku."

Karlos võttis oma pükstetaskust telefoni ning saatis teistele sõnumi. Ükskõik, mis tänane ka ei too, ma olin põnevil.