Mässajad

12

Romilda

"Kas me peaks talle järele minema?"küsisin vaikselt.

"Ta vajab praegu omaette olemise aega."

Noogutasin. Oleksin küll tahtnud poisile järele minna, kuid ma polnud kindel.

"Ma vist lähen vaatan, kuidas tal läheb."otsustasin ma siiski.

Leidsin poisi eemal istumas ja suitsetamas. Istusin ta kõrvale, panin ka omale suitsu ette ning me suitsetasime vaikuses.

"Oota, Jasper."ütlesin ma, kui poiss hakkas püsti tõusma ning lahkuma.

"Mis sul vaja on?"küsis ta ülbelt.

"Ma... Ma lihtsalt."

"Ma lähen vaatan, kuidas emal on."

Läksin poisi järel sisse. Istusin Karlose kõrvale maha ning ohkasin.

"Kas midagi juhtus?"küsis kutt.

"Ah, ei midagi."

Mõne aja pärast nägime, kuidas Jasper tusasena palatist välja tuli. Ta ei öelnud meile midagi, vaid tormas haiglast välja.

***

Leidsin Jasperi hiljem Hako Sadamast, kus ta närviliselt istus ja üritas tuld põlema panna, mis tal hästi ei õnnestunud. Tema kõrval oli veel üks viinapudel.

"Kas vajad abi?"küsisin ma, istudes ta kõrvale. Süütasin ta suitsu, mis tal juba suus oli.

"Kust sa teadsid, et ma siin olen?"

"Karlos vihjas, et sulle meeldib siin käia."

"Muidugi, oleks pidanud aimama."

"Kui sa tahad ma võin ära ka minna."

"Ei, ära mine."

"Okei. Jasper, ma tahaks meist rääkida."

"Meist? Mis siis meiega on?"uuris ta, puhudes mulle suitsupahvakat näkku.

"Kas meie vahel on ka midagi?"

"Midagi ju ikka on."vastas ta õlgu kehitades.

Võtsin Jasperi huulte vahelt tema suitsu ning asetasin selle enda huulte vahele. Vaatasin poisile sügavalt silma.

"Sa oled nii kuradi ilus, Romilda."

Viskasin suitsu maha ja suudlesin poissi. Ma tundsin tema poole mingit tõmmet ning ma ei saanud sinna midagi parata. Ta oli vastupandmatu.

Poisi käed liikusid osavalt mu puusadel. Ta huultel oli hea maitsekooslus: viin ja suits. Jasperi käed kobasid mu rinnahoidja järele. Ma teadsin, et kui ma teda ei peataks praegu, läheks see oodatust kaugemale. Ma polnud selles kindel.

"Oota natuke."ütlesin ma vaikselt, lükates poissi eemale.

"Vabandust, ma läksin hoogu."

"Sinul pole vaja vabandada. Mina alustasin seda."

"Võtame siis rahulikult, eks ole?"pakkus Jasper. Ta võttis viinapudelist lonksu ja ulatas seda ka mulle.

"Jah, rahulikult sobib."

Edaspidi rääkisime lihtsastest teemadest. Mida rohkem ma seal istusin ja asjade üle mõtlesin, seda rohkem tuli mul tahtmine nutta. Püüdsin seda tagasi hoida, kuid lõpuks ma andsin alla. Ma ei suutnud enam neid tundeid vaos hoida.

"Romilda, mis lahti?"küsis Jasper kohkunult.

"Ma ei jõua enam seda kõike enda sees hoida."nuuksusin ma.

"Sa võid mulle rääkida."

Peitsin pea kätesse. Ma ei tahtnud, et keegi mind nõrgana näeb. Eriti Jasper. Ma olen terve oma elu näidanud, et ma olen tugev. Kuid just Jasperi ees ma murdusin. Ma ei tahtnud tema ees murduda. Kuid elu on ettearvamatu.

"Sa võid mind usaldada."kinnitas Jasper.

Tõstsin pea ja vaatasin talle otsa. Jasper ootas, et ma juba räägiksin, kuid ma ei olnud kindel. Mul oli nii palju asju, millest ma tahtsin rääkida.

"Mul on nii palju asju, millest rääkida. Kas sa viitsid kuulata?"

"Jah, ma kuulan su ära. Selleks ju sõbrad ongi, või mis?"

Pühkisin pisarad ära ning alustasin oma jutuga.

"Kui ma olin umbes 13-aastane, elasin ma veel oma perekonnaga. Isa, mina, ema ja mu väike õde. Ühel õhtul jõudis isa aga nii hilja koju. Ema oli väga vihane ja pärast selgus, et isa oli terve perekonna raha maha mänginud. Me olime sellel ajal niigi vaesed."

Tegin väikse hingetõmbepausi. Tundsin, kui hea oli kellegagi rääkida, kes tegelikult ka kuulas. Jätkasin oma lugu.

"Alates sellest õhtust läks meil kõik perse. Isa ilmus täis olekus koju, tavaliselt olid tal mingid oma joodikust sõbrad ka kaasas. Mäletan siiani, kuidas mina ja mu väike õde lukustasime ennast oma tuppa. Mina hoidsin teda kaisus ning lohutasin. Kui ma olin 14, siis juhtus üks kõige kohutavamaid asju."

Ma ei olnud lugu jutustades tähelegi pannud, et Jasper oli mu ümbert kinni võtnud ning mind vaikselt kõigutama hakanud.

"Anna andeks, ma pean ennast kokku võtma."

"Ära vabanda. Ma saan aru."

Hingasin rahulikult sisse ja välja. Mu kurgus pitsitas, hingata oli raske. Süda hakkas kloppima. Mul oli raske ennast kokku võtta.

"Ühel õhtul oli emal ja isal väga kõva tüli. Isa oli jälle purjus. See kõik juhtus nii kiiresti, et ma saanud arugi. Isa oli ema kõvasti vastu kappi tõuganud. Mina ja mu väike õde Sandra jooksime kohale. Esialgu ei jõudnud mulle kõik kohale. Ka isa ise oli šokis. Pärast sain aru, et isa oli ema tapnud."