Mässajad

13

Jasper

Kuulasin tüdruku lugu ning ma olin šokis. Ma ei oleks eales osanud arvata, et tema elus võis midagi sellist juhtuda. Tõmbasin tüdruku rohkem enda kaissu.

"Saatsin ruttu oma väikse õe meie tuppa, et ta ei peaks seda kohutavat vaatepilti nägema. Isa keelas mul politseid kutsuda, kuid ma ei osanud midagi muud ka teha. Kõik liikus justkui aegluubis. Kui politsei kohale jõudis, viidi isa minema. Ta sai karistuse 2 aastat. Hiljem öeldi, et me lähme meie vanaema juurde elama. Vahepeal, kui ma juba 15 sain, siis hakkasin ma kodust tihti ära jooksma. Mul tuli see aeg, kus ma tahtsin kõike seda unustada. Ma tahan seda siiamaani, kuid ma ei saa neid mälupilte peast."

"Aga mis sinu väikse õega juhtus? Kuidas sa lastekodusse sattusid?"

"Mu väike õde läks kaduma. Politsei arvas, et ta on mingi vägistaja ohvriks sattunud. Sellest oli nii kohutav mõelda. Ta oli kõigest 9-aastane. Ma püüdsin teda ise otsida, mis muidugi ei õnnestunud. Lastekodusse sattusin siis, kui vanaema ära suri. Ta oli liiga vana ja ta tervis ütles üles."

Mul hakkas tüdrukust kahju. Ta oli nii palju läbi elanud. Võrreldes kõige sellega, mis minuga juhtunud on oli see tühiasi.

"Kas su isa on praegu vanglast väljas?"

"Jah. Aga mind ei huvita, kus ta on ja ma ei taha teda näha. Ta tappis mu ema."

Ohkasin. Võtsin ühe viinalonksu, et ma ei peaks midagi ütlema. Ma ei osanud rohkem midagi öelda.

"Jasper, sa meeldid mulle kohutavalt."ütles Romilda.

"Sina mulle ka."

Ma tundsin, et me olime nii sarnased. Meie mõlemaga oli nii palju juhtunud. Me mõlemad püüdsime sellest kuidagi omamoodi välja tulla. Ja me mõlemad olime mässajad.

***

Jõudsime Karlose poole ning panime tähele, et poisi vanemad olid kohale jõudnud. Ma ei pidanudki uksele koputama, Karlos avas juba ukse.

"Romilda, ma ütlesin neile juba, et sa oled siin."sõnas Karlos tüdrukule kähku.

"Ja mida nad arvasid?"

"Ema arvas muidugi kohe, et ma olen oma tüdruksõbra siia toonud, kuid isa tahtis sind lihtsalt näha."

Läksime kolmekesi majja sisse. Karlose vanemad, Sirli ja Vallo, istusid köögis, käes kohvitassid. Nad olid kõige suuremad kohviaustajad, keda ma teadsin.

"Tere, mina olen Romilda."ütles tüdruk mu kõrval. Tervitasin neid samuti.

"Tore sinuga kohtuda. Karlos rääkis, et oled meie pool natuke aega."

"Jah, perekondlikud põhjused."vastas tüdruk.

"Okei, sa võid nii kaua siin olla, kuni sul asjad paranema hakkavad."lubas Sirli tüdrukule.

"Ma olen väga tänulik teile."

"Kutsu meid Sirliks ja Valloks. See teietamine on natuke ebamugav."ütles Vallo.

Vähemalt läks siin kõik hästi. Istusime samuti laua äärde ning Sirli jagas meile kõigile kooki, mis neile kokkutulekul oli kaasa pandud.

Tund aega hiljem istusime kolmekesi Niklase poole. Lisaks meile olid veel kohal Helena, Gustav, Linda ja Stina. Tüdruk oli taas kodust välja hiilinud.

"Mul on vesipiipu ka. Tahab keegi?"uuris Niklas.

"Mina tahan."ütles Stina kohe. Kõik teadsid, et ta armastab vesipiipu.

Niklas tõi vesipiibu välja ja ma jälgisin, kuidas Stina silmad särama hakkasid.

"Niklas, sa oled parim."ütles Stina.

"Tänan, tibuke."

Stina muigas. Linda pani kõlaritest mängima 5Miinust ning kutsus Gustavit endaga tantsima. Poiss oli muidugi nõus.

"Kuulge, kus Janar on?"küsisin ma.

"Ta läks Tallinnasse pidu panema. Sai mingi tuttava kaudu sinna."seletas Niklas.

"Me peaks ka kunagi ühel pealinna peol käima."arvas Karlos.

"Ma mõtlen kogu aeg sama, aga pole kunagi ühelegi jõudnud."ütles ka Helena sõna sekka.

"Helena, kas me saaks rääkida?"küsis Karlos tüdrukukt. Helena vaatas teda üllatunult, kuid läks temaga kaasa. Näitasin nende mõlema poole pöidlaid. Karlos pööritas silmi.

"Sa loodad, et nende vahel hakkab midagi tekkima?"küsis Romilda vaikselt.

"Jah, nende pärast loodan."

***

Sorri, et seda ühte osa nii palju avaldan, aga Wattpad ei taha minuga koostööd teha ning avaldas seda poolikult. Muutsin natuke ka seda lõppu :D