11

37 1 0
                                    

Neid hämmastavaid rohelisi silmi uurides mõistan äkki, et ma polnud varem nende värvi märganud. Ja siis ma mõistan, et see on sellepärast, et Hardin pole minuga siiani silmsidet võtnud. Hämmastavad, sügavad, üllatunud rohelised silmad. Hardin vaatab kiiresti eemale, kui ma temast mööda lähen. Ta haarab mu käe ja tõmbab mind tagasi.

"Ära puuduta mind!" Karjun, tõmmates käe eemale.

"Kas sa oled nutnud?" küsib ta, tema toon on uudishimulik. Kui see pole Hardin, võiksin tegelikult arvata, et ta tunneb minu pärast muret.

"Jäta mind rahule, Hardin."

Ta liigub minu ees, tema käed blokeerib mu liigutusi.

Enne suu avamist ilmneb tema silmis segadus. Ta jälgib mind korraks, enne kui mõni sõna välja tuleb. "Esiku all on tuba, kus saab magada. See on koht, kuhu ma Stephi panin," ütleb ta kindlameelselt. Ootan sekundi, kuni ta midagi muud ütleb, aga ta ei tee seda. Ta lihtsalt vahib mind.

"Olgu," ütlen ma vaikselt ja ta läheb minema. Minnes hõikab ta veel:

"See on kolmas uks vasakul," ise suundub esikust alla ja kaob oma magamistuppa.

Mis kuradi see oli? Hardin ilma ebaviisakate kommentaarideta?

Kolmas tuba vasakul on tavaline tuba, palju väiksem kui Hardinil ja kahe eraldi voodiga. See näeb välja pigem ühiselamu tuba kui suurem ruum, mis Hardinil on. Steph lamab aknale kõige lähemal oleval voodil, lõin ukse kinni ja lukustasin selle. Panin oma kingad maga ja tõmbasin Stephile tekki peale. Mu mõtted on uinumisel kõikjal. Piltidest sellest peost ja rohelistest silmadest voolavad mu unistused.

After Where stories live. Discover now