After

26

Proovin õppida, kui tulen tagasi tuppa, kuid ei näi keskenduvat. Pärast seda, kui olen paar tundi oma märkmeid vahtinud, kuid pole tegelikult midagi lugenud, otsustan, et dušš võib aidata. Kui nad on rahvarohked, tekitavad ühisvannituba minus ikkagi ebamugavust, kuid keegi ei aja minuga kunagi sassi, nii et ma harjun nendega.

Kuum vesi tundub hämmastav ja lõdvestab mu pinges lihaseid. Mul peaks olema kergendus ja hea meel, et oleme Hardiniga jõudnud mingisse vaherahu, kuid nüüd on viha ja tüütus asendunud närvilisuse ja segadusega. Olen kokku leppinud, et veedan homme aega Hardiniga, tehes midagi "lõbusat", ja olen kohkunud. Ma lihtsalt loodan, et see läheb hästi; Ma ei arva, et saaksin temaga parimateks sõpradeks, kuid mul on vaja, et me jõuaksime kohta, kus me iga kord rääkides üksteisele ei karju.

Dušš tundub nii hea, et jään mõnda aega sinna sisse ja kui oma tuppa tagasi jõuan, on Steph juba tulnud ja lahkunud. Leian tema käest märkuse, et Tristan viib ta õhtusöögiks ülikoolilinnakust välja. Mulle meeldib Tristan; ta tundub silmapliiatsi ületarbimisest hoolimata tõesti kena. Kui Steph ja Tristan jätkavad teineteise nägemist, siis võib-olla võiksime Noa külla tulles minna koos midagi tegema. Keda ma naljan? Noa ei tahaks nendega sarnaste inimestega hängida, kuid olen piisavalt teadlik, et tunnistada, et kuni kolm nädalat tagasi poleks seda ka kunagi olnud.

Lõpuks helistan Noale enne magamaminekut; me pole terve päeva rääkinud. Ta on nii viisakas, küsib minu päeva kohta kohe, kui kätte võtab. Ma ütlen talle, et see oli hea; Ma peaksin talle ütlema, et Hardiniga kavatseme homme hängida, aga ma ei tee seda. Ta ütleb mulle, et tema jalgpallimeeskond võitis Seattle High'i varinguga, kuigi Seattle on tõesti hea. Ja mul on tema üle hea meel, sest ta tundub tõesti õnnelik, et on nii hästi mänginud.

JÄRGMINE PÄEV möödub liiga kiiresti. Kõnnime Landoniga kirjandustundi ja Hardin on juba oma kohal. "Kas olete meie tänaõhtuseks kuupäevaks valmis?" küsib ta ja mul läheb suu lahti. Landon teeb ka. Ma ei tea, mille pärast tunnen end konfliktsemana: kas Hardin ütleb seda niimoodi või kuidas see mõjutab seda, kuidas Landon mind näeb. Esimene päev meie sõpruskonnaks saamisel ei lähe siiani hästi.

See pole kuupäev, "ütlen talle, pöördun siis Landoni poole ja pööritan silmi ning ütlen varjatult:" Me ripume sõpradena ", jättes samas Hardini tähelepanuta.

"Sama asi," vastab Hardin.

Väldin teda ülejäänud klassis. . . mis on lihtne, kuna ta ei püüa pärast seda minuga tegelikult rääkida.

Pärast tunde, kui Landon hakkab oma asju seljakotti panema, vaatab ta Hardinit ja ütleb mulle vaikselt: "Ole täna õhtul ettevaatlik."

"Oh, me üritame lihtsalt läbi saada, kuna mu toanaaber on tema hea sõber," vastan lootuses, et Hardin ei kuule mind.

"Ma tean, et sa oled tõesti suurepärane sõber. Ma pole lihtsalt kindel, et Hardin väärib teie lahkust, "ütleb ta sihikindlalt valjult ja ma vaatan teda üles.

"Kas teil pole peale halva suuga midagi muud teha? Eksige ära, mees, "napsab Hardin minu selja tagant.

Landon kortsutab kulme ja vaatab mind uuesti. "Pea lihtsalt meeles, mida ma ütlesin." Ta kõnnib minema ja ma muretsen selle pärast, kui palju olen teda võib-olla häirinud.

"Hei, te ei pea tema vastu julm olema - te olete praktiliselt vennad," ütlen ma.

Hardini silmad lähevad laiali. "Mida sa just ütlesid?" uriseb ta.

"Tead, su isa ja tema ema?" Kas Landon valetas? Või ei pidanud ma seda mainima. Landon ütles, et ärge tõstke Hardini suhteid oma isaga, kuid ma ei arvanud, et ta mõtles seda kogu.

"See pole teie asi." Hardin vaatab vihaselt uksele, kuhu Landon kadus. "Ma ei tea, miks sitapea teile seda ütles. Tundub, et pean ta kinni panema. "