After

19

Mul pole aimugi, mida ma teen, kuid ma ei saa seda peatada. Kui mu huuled puudutavad Hardini, tunnen ma tema hingetõmmet. Hardini suu maitseb täpselt nii, nagu olin ette kujutanud. Ma tunnen tema keelel nõrka piparmündi vihjet, kui ta suu lahti teeb ja mind suudleb. Suudleb mind tõesti. Tema soe keel jookseb mööda minu oma ja ma tunnen, kuidas huule külm metall heliseb suunurgal. Kogu mu keha tunneb, nagu oleks see süttinud; Ma pole seda kunagi varem tundnud. Enne, kui mõlemad käed minu puusadesse lähevad, toob ta mu näo, topsides mu õhetavaid põski. Ta tõmbab natuke tagasi ja istutab mu huultele väikese suudluse.
"Tess," hingab ta välja ja toob kiiresti suu tagasi minu juurde, keel jälle sisse libisemas. Mu meel pole enam juhtiv; sensatsioon on minus iga tolli üle võtnud. Hardin tõmbab mind mu puusadest lähemale, kui ta lamab tagasi voodil, rikkumata meie suudlust. Ma pole kindel, mida oma kätega peale hakata, panen need talle vastu rinda ja ronin siis tema torso peale. Tema nahk on kuum ja rindkere liigub kiire hingetõmbega üles ja alla. Ta tõmbab suu minu juurest eemale ja ma virisen kontakti kaotuse üle, kuid enne kui saan kurta, et ta on mul kaelas. Ma tunnen, kuidas iga tema keele pühkimine ja lakkumine teeb. Tema hingamine liigub üle minu. Ta haarab mu juustest kinni, et hoida mu pea veidi üle tema, kui ta mu kaela suudleb. Tema hambad karjatavad mu rangluu ja ma oigan, tunne laseb kogu mu keha alla, kui ta hakkab mu nahka õrnalt imema. Mul oleks piinlik, kui ma ei oleks Hardinist ja alkoholist nii joobes. Ma pole kunagi kedagi niimoodi suudelnud, isegi mitte Noat.

Noah!

Ma ütlen: „Hardin. . . lõpeta, "aga ma ei tunne oma häält ära. See on madal ja husky ning mu suu on veetustatud.

Ta ei peatu.

"Hardin!" Ma ütlen uuesti, mu hääl selge ja terav, ja ta laseb mu juuksed lahti. Kui ma talle silmadesse vaatan, on need tumedamad, kuid siiski pehmemad ning tema huuled on sügavamalt roosad ja paistsid mind suudlemast. "Me ei saa," ütlen ma. Kuigi ma tõesti tahan teda jätkuvalt suudelda, tean, et ei saa.

Silmade pehmus kaob ja ta tõmbab ennast üles, koputades mind voodi teisele poole. Mis just juhtus?

"Vabandust, vabandust," ütlen ma ja need on ainsad sõnad, mis mulle mõelda võivad. Mu süda tunneb, et see plahvatab iga sekundi.

"Vabandust, mille pärast?" ütleb ta ja astub oma kummutile. Ta tõmbab välja musta T-särgi ja tõmbab selle üle pea. Minu pilgud taanduvad jälle tema poksijatele ja eest on nad märgatavalt tihedamad.

Loputan ja vaatan kõrvale. "Suudlemise eest. . . " Ma ütlen, kuigi miski minus ei taha selle pärast tõesti vabandust paluda. "Ma ei tea, miks ma seda tegin."

"See oli lihtsalt suudlus; inimesed suudlevad kogu aeg, "kuulen teda ütlemas.

Tema sõnad kahjustasid mingil põhjusel mu tundeid. Mitte et mind huvitaks, kui ta ei tunneks, mida ma tegin. . . Mida ma tundsin? Ma tean, et ta ei meeldi mulle tegelikult. Olen lihtsalt purjus ja ta on atraktiivne. See on olnud pikk öö ja alkohol pani mind teda suudlema. Kusagil mõtteis võitlen mõtted selle üle, kui väga ma tahtsin, et see korduks. Ta oli lihtsalt nii tore, sellepärast.

"Kas me ei saa sellest siis suurt numbrit teha?" Ma küsin. Mind alandataks, kui ta kellelegi seda ütleks. See pole mina. Ma ei joo end purju ja ma ei peta peol oma poiss-sõpra.

"Uskuge mind, ma ei taha, et ka keegi sellest teada saaks. Lõpeta sellest rääkimine, "napsab ta.

Ja seal on jälle tema ülbus. "Nii et nüüd olete tagasi oma vana minaga, ma saan aru?"

"Ma ei olnud kunagi keegi teine ​​- ärge arvake, et kuna te suudlesite mind, põhimõtteliselt vastu minu tahtmist, on meil nüüd mingi side."

Oeh. Vastu tema tahet? Ma tunnen siiani, kuidas ta käsi mu juustest kinni haaras, kuidas ta mind enda peale tõmbas, ja seda, kuidas tema huuled suutsid „Tessile" enne mind uuesti suudelda.

Tulistan voodist üles. "Sa oleksid võinud mind peatada."

"Vaevalt," irvitab ta ja mul on jälle tahtmine nutta. Ta muudab mind liiga emotsionaalseks. See on liiga alandav, liiga valus, kuidas ta põhimõtteliselt ütleb, et sundisin teda mind suudlema. Ma matan hetkeks oma pea kätesse ja suundun ukse poole.

"Sa võid täna õhtul siia jääda, sest sul pole enam kuhugi minna," ütleb ta vaikselt, kuid ma raputan pead. Ma ei taha olla kuskil tema lähedal. See kõik on osa tema väikesest mängust. Ta pakub mulle lubada mul oma toas viibida, nii et ma arvan, et ta on korralik inimene, siis ilmselt joonistab ta mu laubale mõne labase kujunduse.

"Ei, aitäh," ütlen ja astun välja. Treppidele jõudes arvan, et kuulen teda oma nime hüüdmas, kuid jätkan. Väljas tundub jahe tuuleke mu naha vastu imehea, istun tuttaval kiviseinal ja lülitan telefoni uuesti sisse. Kell on peaaegu 4 hommikul. Peaksin tunni aja pärast ärkama, et varajane dušš käia ja õppima asuda. Selle asemel istun ma sellel purustatud kiviseinal, üksi ja pimedas.

Kui mõned rännumehed vaevlevad ja pole kindel, mida teha, tõmban telefoni välja ja kerin Noa ja ema tekstsõnumeid. Muidugi ütles ta talle. Seda ta teeks. . .

Kuid ma ei saa temast isegi häirida. Ma lihtsalt pettsin teda. Mis annaks mulle õiguse?