After

18

Leiame ruumi. Kahjuks on ühes voodis hõiskav, minestanud tüüp.

"Vähemalt see voodi on tühi!" Ütleb Zed ja naerab. "Kui tahate tulla, lähen tagasi oma kohale. Mul on diivan, kus saaksid magada, "ütleb ta.

Lõigates hägususe, et proovida hetkeks selgelt mõelda, järeldan, et Zed, nagu Hardin, haakub paljude erinevate tüdrukutega. Kui ma sellega nõustun, võib see tähendada, et pakun teda suudelda. . . hästi. Mul on tunne, et nende hea väljanägemisega on Zedil lihtne tüdrukuid rohkem kui suudelda.

"Ma arvan, et jään siia lihtsalt juhuks, kui Steph tagasi tuleb," ütlen.

Tema nägu langeb veidi, kuid ta naeratab mind mõistvalt. Ta käsib mul olla ettevaatlik ja teeb kallistuse hüvasti. Uks sulgub, kui ta lahkub, ja ma ei saa seda lukku panna. Kes teab, kes sisse tuleb? Vaatan koomast norskajat ja tunnen end kindlalt, et ta ei ärka niipea. Väsimus, mida tundsin allkorrusel, on kuidagi kustunud, mõte läheb tagasi Hardini juurde ja tema kommentaar selle kohta, kuidas Noa pole veel minuga maganud. See võib tunduda imelik Hardinile, kes on igal nädalavahetusel erineva tüdrukuga, kuid Noah on härrasmees. Me ei pea seksima; meil on koos lõbus teha muid asju nagu. . . hästi. . . läheme kinno ja käime jalutamas.

Seda silmas pidades heidan pikali, kuid leian end kiiresti lakke vahtimas, loendades plaate, püüdes magama minna. Aeg-ajalt ragiseb purjus tüüp teisel voodil ringi, kuid lõpuks lähevad mu silmad kinni ja hakkan triivima.

"Ma pole sind näinud. . . enne siin ringi, "röögatab mu kõrvas äkki sügav hääl. Hüppan üles ja tema pea lööb mu lõua üles, põhjustades mul keele hammustamist. Tema käsi on voodil, tolli mu reiest eemal. Tema hingamine on räbal ja lõhnab nagu oksendamise ja joogi järele. "Mis su nimi on, kullake?" ta hingab ja ma ropendan. Tõstan ühe õhuke käe üles, et teda endast eemale tõrjuda, kuid see ei toimi ja ta lihtsalt naerab.

"Ma ei tee sulle haiget - meil on lihtsalt lõbus," ütleb ta ja lakub huuli, jättes süljepiiri lõua alla.

Mu kõht pöördub ja ainus asi, mida ma mõelda saan, on ta kõvasti põlvitada. Raske ja just seal. Ta haarab jalgevahe ja komistab tagasi, andes mulle võimaluse puksida. Kui mu värisevad sõrmed lõpuks luku avavad, torman välja koridori, kus mitmed inimesed mulle kummalisi pilke heidavad.

"Tule, tule siia tagasi!" Kuulen vastikut häält ütlemas, mitte liiga taga. Kummalisel kombel ei paista kedagi taga olevat tüdrukut jälitamas. Ta on vaid mõne jala kaugusel, kuid on õnneks nii purjus, et komistab muudkui seina. Mu jalad tegutsevad iseenesestmõistetavalt, viies mind saali ainsasse kohta, mida tean selles neetud vennaskonna majas.

"Hardin! Hardin, palun ava uks! " Hüüan, üks käsi paugutab ust ja üritab lukustatud uksepooli keerata.

"Hardin!" Ma karjun uuesti ja uks lendab lahti. Ma ei tea, mis pani mind tema kõikidesse tuppa tulema, kuid võtaksin Hardini hinnangu purjus kutile, kes üritas minuga iga päev teed teha.

"Tess?" Küsib Hardin näiliselt segaduses. Ta pühib käega silmi. Tal on seljas ainult mustad bokserpüksid ja juuksed sirguvad üle pea. Kummalisel kombel üllatab mind pigem see, kui hea ta välja näeb, kui see, et ta mind mind Theresa asemel kord Tessiks kutsus.

"Hardin, palun, kas ma saaksin sisse tulla? See kutt . . . " Ütlen ja vaatan selja taha. Hardin tõukab minust mööda ja vaatab esikust alla. Tema silmad kohtuvad mu jälitajaga ja pugemine muutub hirmus hirmunuks. Ta vaatab mind veel korra, enne kui ümber pöörab ja koridorist tagasi kõndides.

"Kas sa tead teda?" Mu hääl on värisev ja väike.

"Jah, mine sisse," ütleb ta ja tõmbab mu käest kinni oma tuppa. Ma ei saa mainimata jätta seda, kuidas tema lihased tindi naha all liiguvad, kui ta oma voodisse kõndib. Tema seljal pole tätoveeringuid, mis on veidi kummaline, kuna rind, käed ja kõht on kaetud. Ta hõõrub jälle silmi. "Kas teil on kõik korras?" Tema hääl on lihtsalt ärkamise tõttu kohutavam kui kunagi varem.

"Jah. . . jah. Mul on kahju, et siia tulin ja sind äratasin. Ma lihtsalt ei teadnud mida ... "

"Ärge muretsege selle pärast." Hardini käsi jookseb läbi tema sassis juuste ja ta ohkab. "Kas ta puudutas sind?" küsib ta, ilma igasuguse sarkasmi ja huumorita.

"Ei, ta proovis siiski. Ma olin piisavalt loll, et end purjus võõra inimesega tuppa lukustada, seega oletan, et see on minu süü. " Idee sellest pugemisest, mis mind puudutab, paneb mind jälle nutma.

"See pole teie süü, et ta seda tegi. Te pole seda tüüpi harjunud. . . olukorda. " Tema hääl on lahke ja täiesti vastupidine tavapärasele toonile. Kõnnin üle toa tema voodi poole ja küsin vaikselt temalt luba. Ta patsutab voodit ja ma istun, käed süles.

"Mul pole plaani sellega harjuda. See on tõesti viimane kord, kui ma siia tulen või mõnele erakonnale tulen. Ma ei tea, miks ma isegi proovisin. Ja see tüüp. . . ta oli lihtsalt nii. . . "

"Ära nuta, Tess," sosistab Hardin.

Ja naljakas on see, et ma polnud veel aru saanud, et olen. Hardin tõstab oma käe üles ja ma peaaegu võpatan minema, kuid mitte enne, kui tema pöidla padi mu põsest pisara kinni haarab. Mu huuled lähevad tema õrnast puudutusest üllatunult lahku. Kes see tüüp on ja kus on snark, ebaviisakas Hardin? Ma vaatan üles, et kohtuda tema roheliste silmadega ja tema pupillid laienevad.

"Ma ei olnud märganud, kui hallid teie silmad on," ütleb ta nii madalale, et kummardun lähemale, et teda kuulda. Tema käsi on endiselt mu näol ja mõte kihutab. Pool oma alahuulest suhu tõmmates võtab ta huulerõnga hammaste vahele. Meie silmad saavad kokku ja ma vaatan ebakindlalt alla toimuvast. Kui ta aga käe eemaldab, vaatan veel kord tema huuli ja tunnen, kuidas mu südametunnistus ja hormoonid võitlevad.

Kuid mu südametunnistus kaotab ja ma põrutan huultega tema vastu, tabades teda täiesti valveta.