I don't care, we're back/5SOS/ LÕPETATUD

I

Täna pidid meile tulema külalised ning meil pole kohti, kuhu külalised magama panna, seega ma lähen ööseks Annie juurde.

Annie juurde tulevad ka Mas ja Alex, me teeme oma iganädalase pj peo.

Külalised peaksid tulema kell neli, praegu on kell kaks ja mul on aega kaks tundi, et teha oma sassis tuba korda.

Ma olen tüdruk ja eeldatakse, et mul on tuba alati puhas ja perfektne, kuid ei.

Mu asjad riiulil on pikali, tekk on voodi kõrval maas, peaaegu selle all ja riided tooli peale kuhjatud.

Ma pean kõik selle korda tegema, et külalistele jääks minust hea mulje.

Miks ma ütlen külalised ja ei kutsu neid nimepidi? Sest mu tädi ei ütle mulle nende nimesi ega, kes nad on.

Ma koristasin oma toa ära nii palju, kui see oli võimalik neljakümne viie minutiga, sest ma pidin käima veel pesemas ja ennast ette valmistama.

Ukse kell helises, mis andis märku, et külalised olid kohale jõudnud.

Trepist alla kõndides kuulsin ma nelja tuttavat häält.

See ei saa ju võimalik olla? Ma olen vältinud neid pool aastat ja nüüd nad isegi näevad mind.

Ma ei mõista oma tädi, ta ju lubas, et ei ütle, kus ma olen. Reaalselt ta ju ei ütlenudgi, aga ta ei öelnud, et need on nemad.

Enne trepist alla jõudmist ja enne seda, kui nad mind jõudsid näha olin ma juba tagasi suundumas oma tuppa.

Ma võtsin riidekappi kõrvalt oma seljakotti, mille ma olin enne pakkinud.

See kott sisaldas kõiki asju, mida võis mul täna õhtul/ homme hommikul vaja minna.

Ma viskasin selga ka endale Mason'il laia tumesinise pusa, see sinine oli täpselt sama värvi, mida olid olnud Luke' vansid.

Ma pole kindel, kas need tal alles on, aga minul on, sest need meenutavad mulle häid aegu Austraalias, kohtumist Tessa, Alissa ja Oliviaga, kellega muideks veel suhtlen ja kõige tähtsam, see meenutab mulle aegu, kui ma sain hästi läbi Ashtoniga, minu vanema vennaga.

Ma panin seljakotti endale selga, õnneks olidu vansid ka minu toas, mitte, et ma neid oma tuppa alati võtaksin, aga need olid just pesust tulnud ja kuivasid radiaatoril.

Kui ma olin valmis kohe uksest välja marsima ehk olin riides- jalanõud jalas, pusa seljas läksin ma oma toast välja.

All ei kosgunud enam nii hästi ühtegi häält, seega ma järeldasin, et nad olid läinud elutuppa.

Trepist alla jõudes nägin ma ukse ees jalanõude restil nelja paari vanse- helerohelisi,tumelillasi,musti ja tumesiniseid.

"Lahe." Vaatasin ma taaskord meie sarnaseid jalanõusi ja kommenteerisin seda sama sõnaga, millega olin ma kommenteerinud seda esimestkorda.

"Bel?" Kuulsin oma seljatagant tuttavat häält peale seda, kui wc uks oli õrna plõksuga kinni pandud.

"Sinu jaoks olen ma Annabel." Ütlesin Ashtonile tema poole keerates.

Ma vaatasin Ashtoni sassis juukseid ja kahetsust ning kurbust täis silmi.

"Bel." Ütles Ashton vaikse häälega, mida ma peaaegu ei kuulnudki.

Ma kergitasin Ashtoni poole kulmu, mind väga huvitab, mis tal öelda on.

"Bel, mul on väga kahju." Ütles ta ning astus mulle sammu lähemale.

"Jah, mul kindlasti ka." Ütlesin talle sarkasmiga. Kas ta tõesti midagi paremat ei suuda välja mõelda?

Ma keerasin kohe peale selle ütlemist sadakaheksakümmend kraadi ja astusin uksest välja.