I don't care, we're back/5SOS/ LÕPETATUD

XXV

"Luke, ma ei jõua enam." Ütlesin, kui olin taksost kolm sammu astunud.

"Bel, mul on kohvrid ja sa oled juba suur tüdruk." Ütles ta tulles mu kõrvale kõndima.

Ma kõndisin mõne suurema sammuga Lukest eemale, sinna, kus olid teised poisid.

"Ashton, võta mind selga, ma ei jõua kõndida." Ütlesin ma enda vennale.

"Calum, kas sa saaksid mu koti võtta?" Pöördus Ash küsimusega Calumi poole.

Calum noogutas ja sirutas käe välja, et Ashton talle koti annaks. Ashton seisis minu ette ning ma hüppaasin talle selga.

"Sa jõudsid astuda kümme sammu ja sa enam ei jõua." Ütles ta mulle naerdes.

"Ma magasin ainult kolm tundi." Proovisin ma end õigustada.

"Ma ei ole üldse maganud." Vastas ta selle peale.

"Miks?" Küsisin ma imestusega.

Ma ei tea, kuidas ta jaksab. Tal eile esinemine, mis väsitav väga ära, peale seda oli tal fännidega kohfumine ja siis jõuab ta veel mind ka kanda.

"Ma ei oleks jõudnud, siis üles ärgata ja peale Calum ja Mickey ka ei maganud. Ainult meie pesamunad magasid." Ütles ta naerdes.

"Hei, kuule Luke on juba kaheksateist ja mina saan ka järgmine kuu." Protestisin ma talle vastu.

"Pesamunad olete ikka. Kas sa kohvi tahad?" Jäi ta endale kindlaks.

"Oleks vaja jah." Ütlesin ma ning kui me Lukest mööda kõndisime näitasin ma talle keelt, mille peale ta silmi kissitas.

Kui me lennujaama jõudsime pani Ash mu maha ning ma toetusin kohe Calumi õlale, sest see oli esimene, mis ette jäi.

"Bel, sina seisad siin või oled ükskõik, millise poisiga, aga üksi ei ole." Luges Ashton mulle sõnad peale.

"Ma olen juba suur tüdruk, Ashton." Ütlesin ma ning panin käed puusa.

"Alakas oled ikka." Muigas ta ning läks kohvisi ostma.

"Me lähme Mickeyga ringi jalutama, tuled ka?" Küsis Cal mu käest.

"Ei ma jään siia kindlaks tegema, et Luke siin pingi peal magama ei vaju." Vastasin ma talle vaadates väsimusest silmi hõõruvat Luke.

"Luke, sa peab Bel' jälgima. Ta on ju alaealine, äkki jookseb ära." Naeris Mickey.

"Haha, väga naljakas." Ütlesin ma Mickeyle ja pööritasin silmi.

"Ma tahan hullult magada." Ütles Luke toetades pea kättele, kui teised olid minema läinud.

"Ära hädalda." Ütlesin ma talle, sest mul oli sama suur väsimus, kui temal.

"Tead, Bel, sa pole üldse toetav." Ütles ta oma pead tõstes ja mind vaadates.

"Tänks musi, sa ka mitte." Naeratasin ma talle.

"Kes kohvi tahab?" Küsis meie ees olev Ashton.

"Mina." Ütlesime Lukega samal ajal. Ash turtsatas selle peale ja ulatas meile kohvi.

"Ashton, sa päästsid just mu elu." Ütles Luke võttes kohvist lonksu.

"Me peame minema." Ütles Ashton, kui naishääl oli lennujaama kõlaritest teatanud, et lennu väljumiseni on jäänud viisteist minutit.

"Ei, sa pead ise kõndima. Ma kannan su kohvrit." Ütles Luke, kui ma olin teda ja Ashtonit vaheldumisi vaadanud.

Ohkega hakkasin ma liikuma poiste järel, kuid aeglasemini, kui nemad.

Minu ees kõndiv Luke andis mu kohvrk Ashtoni kätte ning peatus, et mind järgi oodata.

"Anna käsi." Ütles Luke siritades oma käe ette, et ma võtaks sellest kinni.

"Ma ei ole viiene." Ütlesin ja lükkasin selle ära.

"Ma tean seda, Bel. Aga sa jääd meist muidu maha ju." Ütles ta ning võttis ise mu käest kinni.

"Kes kuhu istub?" Küsis Ashton, kui me olime jõudnud lennukisse.

"Mina istun Luke kõrval." Vastasin ma talle enne, kui keegi teine midagi öelda jõudis.

"Ega ma ei arvanudki, et sa kuskil mujal istud." Ütles Ashton muigega.