I don't care, we're back/5SOS/ LÕPETATUD

XXIV

"Ma lähen magama." Sosistasin poole filmi pealt Lukele.

"Mkm, jää siia." Ütles ta minust mitte lahti lastes.

"Luke, mul on uni. Kui ma siia jään magan ma juba viie minuti jooksul." Seletasin Lukele.

"Jää, siis siin magama. Ma viin su ise pärast voodisse." Luke sättis end pool lamavasse asendisse, samal ajal olin ka mina tema süles, seega oli mul nüüd parem poos magamiseks.

Ma võtsin enda külje alt tekki ja panin selle endale peale.

"Hei, kuule, mis teed?" Küsisin Ashtonilt, kui olin ärganud selle peale, et ta tahtis mind tõsta.

"Viin sind sinu tuppa magama." Vastas ta mulle.

"Miks Luke seda ei tee?" Küsisin kortsus kulmudega.

"Sest ta magab." Vastas Ashton mu järgmisele küsimusele.

"Siis jään mina ka siia." Ütlesin hakates ta süles siplema ja proovides ma saada.

Ta tõstis mind diivanile Luke kõrvale ja läks ise kuhugi mujale magama. Ilmselt mu tädi tuppa, sest ta on jälle kuskil ära.

______

"Babe, ärka ülesse. Me peame hakkama varsti juba minema." Raputas Luke mind.

"Mine ära." Ütlesin käega vehkima, et teda peatada mind raputamast.

"Olgu. Näeme, siis kahe kuu pärast." Lõpetas ta mu raputamise.

"Mida?" Küsisin ma koheselt püsti tõustes.

"Ma lähen ära, näeme kahe kuu pärast." Vastas ta ning hakkas ära minema.

"Ma ei öelnud seda." Ütlesin ning tundsin, kuidas mu silmad hakkavad märjaks minema.

"Ütlesid kaks minutit tagasi." Vastas ta pöörates end minu poole.

"Ma magasin kaks minutit tagasi. Kui ma ütlen sulle 'mine ära', sest sa segasid mu und, siis sa lähed ära ja jätad mu siia kaheks kuuks. Ja nii lihtsalt sa mu jätadki, piisab sellest, kui ma ütlen magades 'mine ära'." Ütlesin ma talle kõvema häälega, kui ma tavaliselt räägin ning tundsin ka kuidas pisar veeres mu põsele.

"Hei, babe, ära nuta palun. See oli nali, ma tahtsin näha lihtsalt su reaktsiooni." Ütles Luke kõndides minu juurde ja pannes oma käed ümber minu.

"Väga sitt nali oli seljuhul." Ütlesin ma toetades oma pea ta õlale ja õrnalt nuuksudes.

"Bel, palun ära nuta enam. Ma ei tee enam seda, ma teen kõike mida sa tahad, aga palun ära nuta enam." Ütles ta silitades mu selga.

Ma hakkasin rohkem nutma mõttest, et, kui ta oleksi läinud oleksin ma siin praegu üksi ja mul poleks Luke, kes mind lohutab ja teeks minu jaoks kõike.

"Bel, päriselt, ära palun nutta. Ma hakkan ise ka nutma muidu, sest  mina tekitasin olukorra, milles sa nutma hakkasid." Ütles Luke.

Ma eemaldusin Lukest ja vaatasin talle otsa. Ta silmad olid juba vesised ning ta vaatas anuvalt mind.

Ma hingasin sügaval sisse ja välje, et saada enda hingamine normaalsesse rütmi ning Luke pühkis enda pöidlaga mu põskedele pääsenud pisarad.

"Kas sul on kõik okei nüüd?" Küsis Luke, kui oli mind niisama tükk aega vaadanud.

Ma noogutasin Lukele ning ta tõusis seejärel püsti. Ta ulatas mulle käe, et mind püsti aidata, millest ma muidugi kinni haarasin.

"Kui sa tahad mine vaheta riided, aga mulle sobib, kui sa nii tuled." Naeratas ta mulle.

"Onesiega ma küll ei tule. Kui ma tuleks sellega oleksin ma pärast uudistes. Mis kell meil lend üldse läheb?" Küsisin, sest ma ei teadnud, mis kell praegugi on.

"Lend väljub kell seitse ja ilmselt ei tea sa praegusest kellaajast ka midagi. Kell on pool kuus, by the way." Informeeris ta mind.

"Miks sa mind nii vara üles äratasid. Ma magasin ainult kolm tundi." Viskasin ma end pikali tagasi diivanile ja tundsin, kui väsinud ma olen.

"Kallis, meie oleme juba tund aega üleval olnud, sa oled juba niigi kaua maganud. Ma mõtlesin, et äkki taahad riideif vahetada, kui ei, siis saada veel pool tundi magada."