I don't care, we're back/5SOS/ LÕPETATUD

VI

Kas Luke on nutnud, miks? Kas ta ei olegi nüüd õnnelik ilma minuta?

Ma läksin istusin voodi äärele ja silitasin magava Luke pead.

Ma heitsin voodisse Luke kõrvale pikali ja jäin teda vaatama.

"Bel, palun anna mulle andeks." Üktles Luke ilma silmi avamata oma unisel armsal häälel.

Ta libistas oma käe ümber minu kõhu ja tõmbas mu endale lähemale, ma isegi ei vaielnyd sellele vastu, sest ilmselt oli ta veel pool unes ja ei teadnud, mida ta teeb.

Ma ei olnud sellele üldse vastu, sest see tõestas, et ma meeldin talle veel.

Pealegi olin ma Luke kaisus magamist kaua igatsenud, tegelikult võin ma öelda, et ma olen üldse kaisusmagamust igatsenud ja see inimkeha soojus minu oma vastas soojendas ülesse ja mu õrnalt külmunud keha.

______

"Bel, palun anna mulle andeks. Ma ei mõelnud seda tõsiselt, ma tegin selleks kõik, et me saaksime olla koos, aga ma vist olin liiga usutav. Ma ei ole õnnelik, et ma sinuga lahus olen, ma olen õnnelik, kui ma sinuga koos olen." Rääkis Luke silitades mu pead ja arvates, et ma magan.

Mul oleks nii halb tunne, kui ta tegigi seda selleks, et me saaksime koos olla ja mina lihtsalt ei uskunud teda.

Ma läksin enda kehaga Luke omale lähemale, mille peale ta kohkus, seda oli aru saada selle järgi, et ta hingamine peatus.

"Bel?" Küsis ta vaikselt sosistades mu kõrva juures.

"Mh." Mõmisesin ma tall vaikselt vastu ja panin oma käed ümber tema nagu oli ta seda varem teinud, ma ei avanud samuti silmi.

"Mida sa teed?" Küsis Luke võttes mu kättest kinni.

"Anna mulle andeks Luke, et ma ei uskunud sind." Ütlesin ja avasin vaikselt silmad, sest miski pimestas mu silmi.

Romantiliselt kõlaks see, et see oleks Luke, kuid nii see polnud, need olid loojuva päikese kiired, mis mu toa aknast sisse sirasid.

"Luke, tule natuke alla poole." Ütlesin ma, vehkides käega, et leida ta nägu.

Ma avasin silmad, kui olin juhtinud Luke otse enda näo ette, et ta varjaks oma kehaga päikest mulle näkku tulemast.

"Annad siis?" Küsisin silmitsedes Luke lootvalt.

"Nope." Vastas Luke, mu tuju langes kohe  alla nullu kuhugi miinustesse.

"Ma oleks ise pidanud Ashtonile rääkima, et me oleme koos ja ma armastan sind, aga ma ei teinud seda, ma valetasin ja see viiski meid lahku. Bel, palun anna mulle andeks." Ütles Luke mulle, tõstes mu lõuga üles oma sõrmedega.

Ma vaatasin Lukele otsa oma särava naeratusega, mille põhjustajaks oli tena ning noogutasin talle kiiresti.

Ta seisis veel paar hetke samal kohal, mõeldes, mida ma talle just ütlesin.

Kui talle see ta väikesse peakesse kohale jõudis hüppas ta voodisse mis põrkus ja selle põrkumise peale kukkusin ma pikkali ja ta hüppas mu peale.

Ta jäigi minu peale lamama ning pigistas mind väga kõvasti, tema nimetaks seda pigistust kallistuseks.

"Lukey, sa oled raske." Vingusin ma piniseval häälel, mis käib mulle endalegi närvidele.

Luke keeras end  teistpidi, kuid mind enda pigistusest lahti ei lasknus, seega olin mina nüüd tema peal.

"Nüüd me teeme tagasi kõik kallistused ja kaisutamised." Ütles Luke ning lasi mul langeda enda küljele.

"Selleks läheb ju kolm kuud." Ütlesin ma ohates, sest mul oli kõht väga tühi.

"Ma tahan süüa, Ash pidi tooma mulle  jäätist, kas ta on tagasi?" Küsisin ma ning vaatasin üles Luke poole.

"Ta tuli kolm tundi tagasi." Muigas Luke ja võttis oma pusa taskust telefoni.