I don't care, we're back/5SOS/ LÕPETATUD

XXVI

Ma ärkasin selle peale, et mul on näos, midagi, mis ajab sügelema.

Ma lükkasin selle silmi kinni hoides eemale ning seejärel avasin enda silmad.

Ma vaatasin ülesse ning nägin laialt naeratavat Luke ning tema käes olevat minu juuste salku.

"Lukey." Ütlesin ma tõustes, et saada paremasse poosi.

Ma pöörasin end Luke süles ümber ja olin nüüd näoga Luke poole.

"Ma nägin just nii head und." Ütlesin ma Lukele, toetas enda pea ta õlale.

"Kas mina olin ka su unenäos?" Küsis ta minult pannes oma käed ümber minu.

"Mhm." Ütlesin ma noogutades ja hingasin ka sisse Luke imehead lõhna.

"Mida ma tegin seal?" Silitas ta mu selga.

"Ei kiusanud mind." Ütlesin ja tõstsin enda pea ta õlalt.

Luke naeris selle peale ning sai jalaga enda jalga meie taga istuvalt Mickeylt, kes proovis magada.

"Luke, ma tahan süüa." Ütlesin ning viskasin end Luke peale pikali.

"Sa võid tellida midagi, aga mul on Skittels'eid ka." Teavitas ta mind, ta kommide olemas olust.

"Miks sa mulle varem ei öelnud, et sul kommi on?" Küsisin temalt ja ristasin enda käed rinnal.

"Sa ei küsinud." Vastas ta lihtsalt.

"Ma tahan kommi." Sõnasin ning panin käed ta puusale, et katsuda, kas tal on kommid taskus.

"Bel, ära tee nii." Ütles Luke vaikselt. Kui ma mõistsin, miks tabseda ütles hakkasin ma naerma.

"Okei." Ütlesin ning tõstson käed üles. Ta võttis enda pusa taskust välja pakki rohelisi skittelseid ning ulatas need mulle.

"Anna mulle ka." Ütles ta, kui ma olin juba mõned ära söönud.

Luke avas suu ning ma kallasin talle sinna pool pakki.

"Ülejäänud on minule." Ütlesin ma talle ning istusin tagasi enda istekohale, kus ma istusin ainult startimisel.

"Ma mõtlesin, et sa annad mulle ainult kaks." Ütles ta peale kuut minutit kommide söömist.

Ma ei vastanud talle midagi, mis mul oleks talle vastata?

"Bel." Ütles Luke, kui me olime kakskümmend minutit vaikuses olnud.

"Mida?" Küsisn ning pöörasin enda näo tema poole. Mu silmad kohtusid Luke omadega.

"Sa ei ole enam selline nagu sa oled olnud koguaeg, kui me koos oleme." Ütles Luke mulle ning ma nägin ta silmist kurbust.

"Milline ma olin siis?" Küsisin ma kulmu kergitades.

"Sa olid koguaeg minu lähedal. Kuibsa just mul süles ega külje all ei istunud tahtsid ka koguaeg minu käest kinni hoida. Nüüd sa oled vaiksem ja istud teisel istmel, sa isegi ei räägi minuga." Ütles ta ning vaadatas mulle silma, see oli isegi ebamugav natuke.

"Luke. Vaata, mul on natuke aega vaja, seega me võiksime teha meie suhtega pausi." Üritasin tallebselgitada enda käitumise põhjust.

"Miks, Babe? Kas ma tegin midagi valesti? Ütle mulle palun, ma saan seda muuta äkki." Ütles ta väga kurvalt, kuid mul on vaja seda pausi.

Ma isegi ei tea, miks ma Lukega nik käitun. Tema ei ole mitte midagi teinhd, ta on kõige parem poissõber keda endale tahta.

"Ei Luke, sina pole midagi valesti teinud lihtsalt mina vajan aega. Ma loodan, et sa saad sellest aru." Ütlesin talle vaadates enda jalgu.

"Kas se tähendab, et me lähme nüüd lahku?" Küsis Luke ning pisar veeres ta põsele.

Ma pole kunagi näinud poisse nutmas, kuid jah, nüüd ma nägin seda. See, et mehed ei nuta on vale. Ma ei saa aru, kes kurat tuli selle peale, et öelda, et mehed ei nuta. Neil on ka ju fucking tunded.

"Ei, Lucas, ma ei mõelnud seda, ma mõtlesin, et teeme lihtsalt lihtsa pausi, aga kui sulle on parem lahku minna, siis ma ei saa sinna midagi teha. Mina ei saa ju arvestada ainult enda tunnetega." Seletasin Lukele seda, mida ma mõtlesin ja tundsin.

"Ei, Bel. Ma ootan, ükskõik kui kaua see pais ka ei kestaks."