I don't care, we're back/5SOS/ LÕPETATUD

II

"Ma olen kodus." Hõikasin ilma koputamata Annie kodu uksest sisse astudes.

Me teeme seda alati, välja arvatud, kui Anniel isa kodus on, sest ta on ametilt politseinik, tal hakkavad politseiniku instinkid välja lööma.

Muidu on Annie isa päris muhe mees, aga järsult teda ehmatada pole eriti tore.

"Sa pidid ju hiljem tulema?" Küsis Annie kulmu kergitades.

"Oh, sa ei kujuta ettegi, kes need külalised olid." Ütlesin talle ohates ja lükkasin varvastega jalanõud jalast.

"Neli hot' poissi, kellega oled sa koos elanud, ühega igahetk, kui koos olete tatti pannud ja üks, keda sa vihkad?" Küsis taaskord Annie muigega.

"Kust sa teadsid?" Küsisin ma olles väga üllatunud.

"Noh, mõtle nüüd, su tädi tahab, et näeksid neid, ta ei ütle sulle nende nimesi ja teil pole nii palju magamis kohti." Selgitas ta mulle põhjuseid ja luges neid oma sõrmedel.

"Mis toimps?" Küsis trepist alla hüpanud Mason.

"Isandaristike." Ütlesin ma hoides oma kätt südamel, "Sa oled hull."

"Mida ma tegin?" Küsis ta teeseldes mitte arusaamist.

"Loll ka  veel. Sa hüppasid teiselt koruselt alla ja mulle peaaegu pähe." Turtsatasin ja suunasin oma sõrme ülesse, kohta, kust oli just Masin just alla põrkanud.

"Miks sa nii vara siin oled?" Küsis Mason vaadates oma telefonist kella.

"5sos on linnas." Ütles Annie enne, kuia olin jõudnud midagi öelda.

"Täpsemal minu kodus." Täpsustasin ma Anniet ja vehkisin sõrmega ya silme ees.

"Ouch." Ütles Mason hammustades enda alumis huult.

"Jamh." Ütles Annie ning patsutas Mason' õlga.

"Buenos chickos, aitab nüüd halamisest. Millal Alex tuleb?" Küsisin neilt ning juhtisin ka samas järgmisele teemale.

"Ta peaks tulema umbes viie minuti pärast." Ütles Mason ja vaatas taaskord enda telefonist kella.

Ma viskasin oma seljakotti treppile ja jooksin elutuppa, et visata end patjade kuhja, mille Annie ja Mason olid teinud.

Annie ja Mason pole paar, nad on lihtsalt väga hästi läbi saavad õde ja vend, keda ma kadestasin alguses,sest neil oli õde/vend ja nüüd sellepärast, et Anniel on suurepärased suhted oma vennaga.

"Kuule, see läks nüüd sassi." Hõikas Mason ja viskas mind padjaga, mis oli minu maandumisel ära lennanud.

"Ukse kell." Mainisin ma Masonile, kes istus mu peal ja oli telefonis.

"Annie,Alex jõudis." Karjus Mason ning sättis end mugavamalt minu peale.

Oli kuulda, kuidas Annie ukse avas ning tahtis selle ka kohe kinnj lüüa, kuid seda ei juhtunud.

"Bel." Hõikas Annie koridorist, ma keerasin end nii järsult, et Mason kukkus meetrisest padja kuhjast alla.

Ma jooksin ukse juurde ning seda ma seal oodata ei osanud.

Seal seisis Ashton, ta jalg oli ukse vahel, see oli ka põhjus, miks Annie ust kinni ei saanud panna.

See oligi kahtlane, Alex ei oleks koputanud, ta oleks ka sisse sadanud nagu mina.

Annie tuli ukse eest ära, ta tegi ukse rohkem lahti, et Ashton sisse lasta.

"Ma lähen tuppa." Ütles Annie ning sulges ka välisukse, kui Ash oli sisse astunud.

Ma istusin ukse kõrval olevale treppile ja jäin teda vaatama ülbe ilmega.

"Bel, ma palun vabandust, et ma olin sinu ja Luke suhte vastu. Kui sa tulid Austraaliasse, siis sa ei rääkinud väga meiega ja juba kahe päeva pärast olid sa meile avatud ja rõõmus. Ma mõtlesin, et sa oled rõõmus, sest sa oled oma perega, aga siis ma sain teada, et sa oled hoopis Luke pärast õnnelik. Kas sa annad mulle andeks?" Küsis Ashton, ta põlvitas minu ette ning haaras mu käed enda kätesse.